Templi õnnistused

Mu armsad vennad ja õed! Ma olen tänulik, et saan olla koos teiega sellel kaunil ülestõusmispüha hommikul, kui oleme oma mõtetes maailma Päästjaga. Ma armastan ja tervitan teist igaühte ja palvetan, et meie Taevane Isa inspireeriks mu sõnu.

See konverents tähistab seitset aastat ajast, kui mind kutsuti Kiriku presidendiks. Need on tõepoolest olnud toimekad aastad, täis mitte ainult mõningaid katsumusi, vaid ka loendamatul hulgal õnnistusi. Kõige nauditavamate ja pühamate õnnistuste hulgas on võimalus pühitseda ja taaspühitseda templeid.

Viimati, eelmises novembris, oli mul au pühitseda kaunist Phoenixi Arizona templit. Minuga olid kaasas president Dieter F. Uchtdorf, vanem Dallin H. Oaks, vanem Richard J. Maynes, vanem Lynn G. Robbins ja vanem Kent F. Richards. Pühitsemisele eelnenud õhtul toimus imeline kultuuriõhtu, kus üle 4000 templiringkonna noore kaunilt esines. Järgmisel päeval pühitseti tempel kolmel pühal ja inspireeritud istungil.

Templite ehitamine on väga selge märk Kiriku kasvust. Meil on hetkel 144 töötavat templit kogu maailmas, 5 templit renoveerimisel ja veel 13 ehitusjärgus. Lisaks ootab veel 13 eelnevalt väljakuulutatud templit erinevas ettevalmistusstaadiumis ehitustööde algust. Sel aastal on meil plaanis taaspühitseda kaks templit ja pühitseda viis uut templit, mis hakkavad valmima.

Viimase kahe aasta jooksul, kui oleme keskendunud varem väljakuulutatud templite lõpetamisele, ei ole me avalikustanud plaane uute templite ehitamiseks. Kuid täna hommikul on mul rõõm välja kuulutada kolm uut templit, mis ehitatakse järgmistes asukohtades: Elevandiluurannikul Abidjanis, Haitil Port-au-Prince’is ja Tais Bangkokis. Millised imelised õnnistused ootavad meie ustavaid liikmeid nendes paikades ja kogu maailmas, kõikjal kus asuvad templid.

Vajaduste väljaselgitamine ja uute templite asukohtade leidmine on kestev, sest me soovime, et võimalikult palju liikmeid võiksid käia templis, ilma et peaksid ohverdama palju aega või ressursse. Nagu oleme teinud varem, hoiame teid ka edaspidi kursis neis asjus tehtud otsustega.

Kui ma mõtlen templitele, meenuvad mulle paljud õnnistused, mis me neis saame. Kui me templiustest siseneme, jätame me maha maailma häirivad ja segavad mõjud. Selles pühas varjupaigas leiame me ilu ja korra. Seal leiame puhkuse oma hingele ja kergendust oma elumuredest.

Kui me käime templis, võime sealt enda jaoks leida uue vaimudimensiooni ja rahutunde, mis ületab kõik teised tunded, mis võivad inimsüdamesse tulla. Me mõistame Päästja sõnade tõelist tähendust, kui Ta ütles: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile. ‥ Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”¹

Selline rahu võib läbistada iga südame – mureliku südame, leinaga koormatud südame; südame, mis tunneb segadust; südame, mis anub abi.

Ma kuulsin hiljuti ühest noorest mehest, kes käis templis abi anuva südame pärast. Mitu kuud varem oli ta saanud kutse teenida misjonil Lõuna-Ameerikas. Kuid kuna tema viisa saamine pikka aega hilines, määrati ta teenima misjonile Ameerika Ühendriikides. Kuigi ta oli pettunud, et ei saanud teenida oma algupärase misjonikutse piirkonnas, teenis ta sellest hoolimata tublilt oma uues ülesandes, olles otsustanud anda endast parima. Ta kaotas aga enesekindluse negatiivsete kogemuste tõttu misjonäridega, kes tundusid tema arvates huvituvat rohkem lõbutsemisest kui evangeeliumi jagamisest.

Mõni kuu hiljem oli sel noormehel tõsine terviserike, mis osaliselt tema keha halvas, ja ta saadeti tervislikel põhjustel koju.

Mõne kuu pärast oli noormees täielikult paranenud ja tema halvatus kadunud. Talle anti teada, et ta võib taas misjonärina teenida. Ta oli selle õnnistuse nimel iga päev palvetanud. Ainukene pettumus oli, et ta pidi naasma samale misjonile, kust ta oli lahkunud ja kus ta oli tundnud, et mõne misjonäri käitumine ja suhtumine oli allapoole arvestust.

Ta oli tulnud templisse, et otsida lohutust ja kinnitust, et võib misjonärina hea kogemuse saada. Ka tema vanemad olid palvetanud, et templikülastus pojale vajatud abi annaks.

Kui noor mees pärast istungit selestilisse ruumi astus, istus ta toolile ja hakkas palvetama, et saada Taevase Isa juhatust.

Üks teine inimene, kes peagi pärast teda selestilisse ruumi sisenes, oli noor mees nimega Landon. Kui ta sisenes, pöördus ta pilk kohe toolil istuvale noormehele, kes suletud silmadega palvetas. Landon sai eksimatu õhutuse, et peaks noore mehega rääkima. Kuid tahtmata teise palvet segada otsustas ta oodata. Pärast seda, kui oli möödunud veel mitu minutit ja noormees ikka veel palvetas, ei suutnud Landon enam õhutusele vastu panna. Ta astus noormehe juurde ja puudutas õrnalt tema õlga. Noormees avas oma silmad, ehmunud sellest, et teda segati. Landon ütles vaikselt: „Ma tundsin õhutust, et pean sinuga rääkima, kuigi ma ei tea, miks.”

Kui nad vestlema hakkasid, valas noormees Landonile välja kogu oma südame, selgitades oma olukorda ning lõpetades sooviga saada lohutust ja julgustust oma misjoni suhtes. Landon, kes oli vaid aasta varem naasnud edukalt misjonilt, jutustas omaenda misjoni kogemustest, katsumustest ja muredest, millega oli silmitsi seisnud, ja kuidas ta oli Issandalt abi palunud ning milliseid õnnistusi saanud. Tema sõnad tõid lohutust ja kindlust ning tema entusiasm oma misjoni suhtes oli nakkav. Lõpuks noormehe hirmud lahkusid ja teda valdas rahutunne. Ta tundis sügavat tänu, mõistes, et tema palve oli saanud vastuse.

Kaks noormeest ütlesid koos palve ja siis asus Landon lahkuma, rõõmustades, et oli kuulanud talle tulnud inspiratsiooni. Kui ta püsti tõusis, küsis noormees Landonilt: „Kus sa misjonil teenisid?” Selle hetkeni polnud kumbki neist teineteisele oma misjoni nime maininud. Kui Landon oma misjoni nime ütles, täitusid noore mehe silmad pisaratega. Landon oli teeninud samal misjonil, kuhu teine noormees pidi naasma.

Hiljutises kirjas jagas Landon minuga selle noore mehe viimaseid sõnu talle: „Mul oli usku, et Taevane Isa mind õnnistab, kuid ma ei oleks kunagi osanud ette kujutada, et ta saadab mulle appi kellegi, kes teenis minu misjonil. Ma tean, et kõik läheb hästi.”² Siira südame alandlikku palvet oli kuulda võetud ja sellele vastati.

Mu vennad ja õed! Meil on elus kiusatusi, katsumusi ja väljakutseid. Kui me käime templis, kui me peame meeles seal tehtud lepinguid, suudame me paremini neid kiusatusi ületada ja katsumusi kanda. Templis võime me leida rahu.

Templiõnnistused on hindamatud. Üks asi, mille eest ma olen tänulik igal oma elupäeval, on see, mille minu kallis naine Frances ja mina saime, kui me püha altari ees põlvitasime ja tegime lepingu, mis seob meid kokku kogu igavikuks. Pole ühtegi õnnistust, mis oleks mulle kallim kui see rahu ja trööst, mille toob mulle teadmine, et me saame temaga taas kokku.

Meie Taevane Isa õnnistagu meid, et meil oleks templis teenimise vaim, et me oleksime kuulekad Tema käskudele ja et me võiksime hoolikalt käia meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse jälgedes. Ma tunnistan, et Ta on meie Lunastaja. Ta on Jumala Poeg. Tema on see, kes väljus hauast selle esimese ülestõusmispüha hommikul, tuues endaga igavese elu anni kõigile Jumala lastele. Sellel kaunil päeval, kui me tähistame seda kaalukat sündmust, siis ütelgem tänupalve Tema suure ja imelise kingi eest meile. Et see võiks nii olla, palvetan ma alandlikult Tema pühal nimel, aamen.