Kõik on hea

Teerajajad hoolisid üksteisest, hoolimata kellegi sotsiaalsest, majanduslikust või poliitilisest taustast. Nad aitasid üksteist, isegi kuigi see aeglustas tempot, põhjustas ebamugavusi ja tähendas isiklikke ohverdusi ning tööd.

Meie saavutustele orienteeritud võitluslikus maailmas võivad isiklikud või kollektiivsed huvid jätta varju teiste eest hoolitsemise ja Jumala kuningriigi tugevdamise. Tänapäeva ühiskonnas võib meie isikliku väärtuse mõõdupuuks osutuda teatud ideoloogiliste eesmärkide poole pürgimine.

Eesmärkide seadmine ja saavutamine võib olla suurepärane. Ent kui need eesmärgid saavutatakse teiste tähelepanuta jätmise, eiramise või solvamise hinnaga, siis võib edu hind olla liiga kõrge.

Teerajajad hoolitsesid oma grupi liikmete eest, kuid mõtlesid ka nende peale, kes tulid pärast neid, ning istutasid teravilja neile järgnevate vankrikolonnide jaoks.

Nad teadsid, kui palju jõudu annavad perekond ja sõbrad. Ja kuna nad üksteisest sõltusid, said nad tugevaks. Sõpradest sai perekond.

Teerajajad tuletavad meile meelde, et peame saama jagu kiusatusest end isoleerida ja selle asemel püüdma üksteist aidata, armastada ja üksteisele kaasa tunda.

„Tulge kõik pühad vaeva kartmata”

See laul sai väsinud teerajajate hümniks. Raske on ettegi kujutada, kui palju vaeva need võrratud hinged nägid. Kõndimine oli nende tegevustest üks lihtsamaid. Nad pidid tegema koostööd, et end toita, parandada vankreid, hoolitseda loomade eest, põetada haigeid ja nõrku, otsida ja varuda vett ning kaitsta end loodusjõudude ning kõnnumaa ohtude eest.

Nad ärkasid igal hommikul kindla eesmärgiga, mida kõik mõistsid: teenida Jumalat ja oma ligimesi ning jõuda Soolajärve orgu. Need eesmärgid olid neil iga päev silme ees. Nad teadsid, mida peavad tegema, ja et iga päeva edusammud on tähtsad.

Meie ajal, mil suur osa sellest, mida ihaldame, on meile lihtsasti kättesaadav, võib tekkida kergesti kiusatus pöörata ringi või anda alla, mil iganes tee näib pisut künklik või meie ette kerkib järsk mäenõlv. Neil hetkil võib meid aidata, kui meenutame neid mehi, naisi ja lapsi, kes ei lasknud haigusel, raskustel, valul ega isegi surmal end valitud rajalt kõrvale kallutada.

Teerajajad mõistsid, et raskete asjade tegemine tugevdab nende keha, mõistust ja vaimu, suurendab nende mõistmist oma jumalikust loomusest ja muudab nad teiste vastu kaastundlikumaks. See harjumus muutis nende hinge vankumatuks ja õnnistas neid ka siis, kui nende rännak tühermaal ja mägedes oli selja taga.

Teerajajad sõnastasid kolmanda õppetunni, lauldes: „Tulge … rõõmuga matkama.”

Meie ajastu paradoks seisneb selles, et meid on õnnistatud nii paljuga, kuid ometi võime olla nii õnnetud. Õitsengu imed ja tehnoloogia ületavad meie mõistmise ja külvavad meid üle turvatunde, meelelahutuse, kohese rahuldustunde ja mugavusega. Ent ometi näeme enda ümber nii palju õnnetuid.

Teerajajatel, kes ohverdasid palju, ei olnud seda kõike ning neil oli puudu ka kõige esmasemast, mida on ellujäämiseks vaja. Nad teadsid, et õnn pole juhuslik nähtus. Kindlasti ei tähenda see, et kõik meie soovid täituvad. Õnn ei lähtu välistest tingimustest. See tuleb meie seest ega sõltu meie ümber toimuvast.

Teerajajad teadsid seda ja leidsid õnne igas olukorras ja igas katsumuses – isegi neis katsumustes, mis tungisid sügavale nende hingesoppi.

Mõnikord vaatame tagasi sellele, mida teerajajad läbi elasid, ning ohkame kergendusega: „Õnneks ei pidanud mina sel ajal elama.” Kuid huvitav, kas needsamad vaprad teerajajad poleks meie aega nähes sama öelnud?

Kuigi aeg ja olud on muutunud, pole muutunud proovilepanekutega silmitsi seismine ja Jumala juhtimisel edukalt koos hooliva ja eduka kogukonnana elamine.

Võime teerajajatelt õppida, kuidas omada usku ja usaldada Jumalat. Võime õppida, kuidas olla teiste vastu kaastundlik. Võime õppida, et töö ja töökus ei õnnista meid üksnes ajalikult, vaid ka vaimselt. Võime õppida, et õnn on meie olukorrast hoolimata kättesaadav.

Parim viis, kuidas teerajajatele austust avaldada ja tänulikkust näidata, on olla oma elus ustav Jumala käskudele, väljendada kaastunnet ja armastust ligimeste vastu ning olla töökas, optimistlik ja rõõmsameelne – nii nagu olid teerajajad.

Seda tehes võime sirutada käe ajas tagasi neile üllastele teerajajatele ja laulda koos nendega: „Kõik on hea! Kõik on hea!”