Võidukas otsus

Marissa Widdison

Kiriku ajakirjad

Põhineb tõestisündinud lool

Prindi Jaga

    See oli tema võimalus mängida võitjate meeskonnas – kuidas sai ta keelduda?

    „Pea meeles hingamispäeva, et pidada seda pühana!” (Mo 13:16)

    Miranda kiirustas esiuksest sisse ja oli tänulik, et kodus oli jahedam kui väljas valitsev suvine leitsak. Ta oli higine hooaja viimasest jalgpallimängust ja pettunud, et tema võistkond Sinakasrohelised Turbod oli kaotanud. Jälle.

    Ema tuli tuppa, kandes veepudelit ja kotti mängust järele jäänud apelsiinilõikudega. „Sa mängisid hästi. Väravavaht ei ole kerge olla.”

    Miranda oli tõesti hästi mänginud – ta blokeeris palju sööte ja lõi kõvemini kui tavaliselt. Kuid enamik tema võistkonna tüdrukuid polnud varem kunagi jalgpalli mänginud ja pärast tänast mängu oli teada, et nad olid kaotanud kõik selle hooaja mängud.

    „Ma tahaks lihtsalt olla võistkonnas, mis aeg-ajalt mängu ka võidab.” Miranda silmanurgast veeres paar pisarat, mis ta sinakasrohelisele jalgpallisärgile kukkusid. Kui ta silmad kinni pigistas, helises telefon.

    Ema vastas telefonile ja ütles hetke pärast: „See on sulle.”

    „Tere! Miranda? Siin räägib Tom, Tšilli Lööjate võistkonna treener. Ma jälgisin täna sinu mängu. Sa mängisid hästi.”

    Miranda süda hakkas kiiremini taguma. Tšilli Lööjad oli liiga parim jalgpallivõistkond!

    „Meie võistkond läheb järgmisel kuul piirkondlikele meistrivõistlustele. Sa mängisid täna nii hästi, et ma tahtsin kutsuda sind meiega kaasa varuväravavahiks.”

    Miranda süda hüppas peaaegu rinnust välja. See oli tema võimalus mängida võitjate võistkonnas!

    „Ma tuleksin meeleldi!” vastas Miranda. Nad rääkisid mõne minuti asjaga seotud detailidest, enne kui ta toru ära pani ja teise tuppa emale rääkima jooksis. Koos hakkasid nad treeningute ja mängude kuupäevi perekalendrisse üles märkima.

    Ühtäkki lõpetas ema kirjutamise, pastakas ühe kalendriruudu kohal hõljumas.

    „Oi, oi! Miranda, need mängud on pühapäeviti. Vaata siia.” Ta osutas mängukavale ja pöördus murelikul pilgul Miranda poole. „Mida sa arvad, et me peaksime tegema?”

    Miranda süda heitus ja ta hammustas oma valikute üle mõtiskledes huulde. Ema võis tal pühapäeviti mängida lubada, kui ta paluks, kuid kui ta mõtles pühapäeval mängimisele – ja eriti Kirikust puudumisele – tundis ta iiveldust. Ta teadis, et pühapäevad olid kirikus käimiseks ja Taevaisa kummardamiseks ning jalgpalli mängides ei saaks ta neid asju teha.

    „Ma peaks talle tagasi helistama ja ütlema, et ma ei saa mängida,” üles Miranda. Ta pidi kõvasti pingutama, et mitte nutma puhkeda. Kuigi ta teadis, et tegi õige valiku, oli tal raske loobuda millestki, mida ta oli nii väga soovinud.

    „Tead, mis mina arvan?” küsis ema teda tugevasti kallistades. „Ma arvan, et sa oled üks tore laps.”

    Sel pühapäeval, kui Miranda Algühingus istus, mõtles ta õigele otsusele, mille oli teinud. Treener oli üllatunud, kui Miranda helistas ja ütles, et ei saa pühapäeviti jalgpalli mängida. Ta püüdis Mirandat ümber veenda, kuid tüdruk jäi oma otsusele kindlaks. Nüüd naeratas Miranda, kui ta Algühingu laule ja õpetusi kuulas. Rahutunne tema südames tunnistas talle, et ta on õiges kohas. Ta oli lõpuks ikkagi teinud võiduka otsuse.

    Illustratsioon: Brad Teare