Õigeaegne telefonikõne

Chen Ching Chuan

Artikli autor elab Tais Taichungis.

Prindi Jaga

    Üles kasvades ei uskunud ma Jumalat. Minu elu oli täis segadust ja elu süngeimatel hetkedel olin ma nii suures depressioonis, et tahtsin eneselt elu võtta. Just siis tulid misjonärid ja koputasid minu uksele. Evangeelium oli just see, mida ma vajasin, ja see tõmbas mind nagu magnet.

    Minu katsumused ei lõppenud, kui ma Kirikuga liitusin, kuid ma olin paremal positsioonil, et vastase mõjule vastu panna. Esimest korda elus teadsin ma, mis tunne on olla õnnelik.

    Kuid depressioon ei andnud kergelt järele. Ühel hetkel tahtsin ma jälle alla anda. Sel hetkel helistas mulle õde Ting, piiskopi abikaasa. Ta ütles mulle, et oli tundnud, et peaks mulle helistama. Ta küsis kuidas mul läheb. Ma puistasin talle oma hinge. Minu jaoks oli ta Jumala saadetud ingel.

    See juhtum andis mulle jõudu. Minu usk tugevnes. Ma tundsin, nagu suudaksin surmast võitu saada. Ma tundsin, et mind oli vabastatud, nagu öeldakse Alma 36:2–3:

    „Nad olid orjuses ja mitte keegi teine ei saanud neid vabastada kui ‥ Jumal. ‥

    Kes iganes paneb oma lootuse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ta tõstetakse üles viimsel päeval.

    Ma kogen jätkuvalt kannatusi, kuid minust ei ole enam kerge võitu saada. Jumal on mind toetanud läbi kõikide minu katsumuste ja murede. Ta on mind päästnud vaimsest vanglast ja kammitsaist, isegi surmast. Ta on mu Päästja.