Minu tõeotsing

Peng Hua

Artikli autor elab California osariigis, Ameerika Ühendriikides.

Prindi Jaga

    Mulle oli õpetatud, et Jumalat pole olemas, kuid ma otsustasin selles ise selgusele jõuda.

    Dan Burri illustratsioon

    Olles kasvanud võistlevas ja ateistlikus Aasia riigis, on mul alati olnud suur soov saada edukaks inimeseks, kuid mind ei juhtinud mingid igavesed põhimõtted või tõed. Minu riigis tähendas „edukus” rikkust ja mõjuvõimu.

    Vanemad õpetasid mulle alati, et Jumalat pole olemas. Nende jaoks oli religioon või Jumal täielik mõttetus ja mõeldud ainult nõrkadele. Pikka aega pidasin ma ennast ateistiks. Nad õpetasid mulle, et ma ei tohi usaldada kedagi peale iseenda. Seega olen juba väikesest peale kasutanud oma suuri ambitsioone motivatsioonina, et väga hoolega õppida ja töötada.

    Minu vanematel olid mulle suured ootused. Nad tahtsid, et mu hinded oleks alati head. Näha nende pettunud nägusid või kuulda neid omavahel vaidlemas, kui olin halva hinde saanud, kurvastas mind. Lisaks regulaarsele koolitööle pidin ma tegema nädalavahetustel lisaülesandeid, et võiksin hoida oma hinnete keskmist kõrgena.

    Isegi pärast endale seatud eesmärkide saavutamist tundsin, et minu elul on mulle midagi veel varuks. Sügaval südames teadsin, et elu mõte peab olema midagi enamat.

    Ühel päeval otsustasin, et uurin ise välja, kas Jumal on olemas. Kui Ta tõesti olemas on, siis soovisin teada, mis oli Tema plaan minu jaoks, või on religioon täielik mõttetus, inimeste kujutlusvõime vili. Ma ei kartnud saada kumbagi vastust. Tahtsin vaid tõde teada.

    Samal ajal sain ma heaks sõbraks ühe oma korvpallimeeskonna liikme Tayloriga. Ühel hommikul palusin, et ta mu kooli sõidutaks. Ta lubas seda teha, kuid ütles, et pean selleks tund aega varem tõusma, et koos temaga seminari minna. Ma nõustusin vastumeelset, teadmata, mida seminar endast kujutab. Mulle seminaris meeldis, kuigi rohkem selle pärast, mida tundsin, kui selle pärast, mida õppisin.

    Peagi pärast seda kutsus Taylor mind endaga kirikusse. Esiti arvasin ma, et kirik oli natuke igav ja imelik, kuid lõpuks liigutas mind see soe ja rahulik tunne, mida ma jumalateenistusel tundsin.

    Ma ei olnud ikka veel veendunud, et see hea tunne kuidagi Jumalaga seotud on. Kuidas võisin ma teada, et see ei tule minust enesest? Kuidas võisin kindel olla, et ei kutsu endas ise sellist tunnet esile?

    Pärast mitmeid sisemisi vaidlusi läksin vastuseid otsides Taylori ema juurde. Tema rääkis mulle, et võin saada vastuse pühakirju lugedes ja otsitava vastuse üle palvetades. Ma palvetasin, ilma et oleksin mingeid vastuseid saanud, ja mul oli probleeme õpitavate reeglite ja käskude pidamisega. Mitmel korral tegi see mulle meelehärmi. Ma ootasin imelist ja tähelepanuväärset Jumala ilmumist või mingit üleloomulikku sündmust, mis tõestaks, et Jumal on olemas. Ma tahtsin ühekorraga kõigutamatut tunnistust. Tegelikult, mida rohkem ma palvetasin, seda suuremat selgust tundsin ma oma elus. Mida rohkem ma käske järgisin, seda õnnelikumaks ma sain. Mida enam ma pühakirju lugesin, seda enam ilmutusi ma sain. Tasapisi suurenes minu tunnistus nagu tõusev hommikupäike.

    Mul võttis kaks aastat aega, enne kui otsustasin saada Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks. Kuigi ma elasin ka varem paljude heade moraalinormide ja põhimõtete järgi, võin ma nüüd öelda, et olen leidnud igavese ja ülima tõe: Jumal elab. Jeesus on Kristus, meie Päästja ja Lunastaja Taevad on avatud. Jumala prohvet kõnnib maa peal tänapäeval. Jeesuse Kristuse lepitus on tõeline. Jumal tõepoolest andestab kõigile patustele, kes meelt parandavad. Ma ei pruugi olla nii tark või andekas kui teised inimesed, kuid see teadmine, mis mul on, on hindamatu.