Minu tunnistuse alus

Kui ma olin 16-aastane, tuli sõber minu koju koos misjonäridega. Ühe kuu jooksul pärast esimest vestlust olid kõik minu küsimused saanud selged vastused. Ma tundsin Püha Vaimu tunnistamas taastamise sõnumi tõesusest. See ei sarnanenud millelegi muule, mida olin varem tundnud, ja ma teadsin, et see on õige.

Kuid ma kogesin ka rohkem hülgamist ja vastuseisu kui iial varem. Ma tundsin, et olen üksi, väsinud ning segaduses. Kui ma olin tegemas õiget asja, siis miks kogesin nii palju vastuseisu? Ma ei suutnud mõista, kuidas minu katsumused olid mulle kasuks. Misjonärid õpetasid mind paastuma ja palvetama isegi keset koolipäeva. Kui olukord muutus talumatuks, siis palvetasin ma siiralt ning tundsin Vaimu lohutust.

Minu ristimise nädal oli täis katsumusi. Minu ülemus ähvardas mind vallandada, juhul kui ma ei jäta minemata oma ristimisele, et kedagi teist asendada. Sattusin neerukividega haiglasse ning mu vanemad palusid mul kodust lahkuda. Nii paljude minu kontrolli alt väljunud asjadega silmitsi seistes sain ainult Issanda poole pöörduda.

Siiski tuli välja, et kõik need katsumused olid ikkagi mulle kasuks. Need aitasid mul õppida evangeeliumi õpetusi, mis andsid aluse minu tunnistusele.