Turbulentsi ajal turvaliselt maandumine

Mitte just väga kaua aega tagasi olime mina ja mu abikaasa Harriet lennujaamas, kus vaatasime suurepäraste lennukite maandumist. Päev oli tuuline ja kõvad tuuleiilid pekslesid lähenevate lennukite vastu, põhjustades iga lennuki kallutamist ja värisemist maandumisel.

Jälgides seda looduse ja masina vahelist võitlust, rändasid mu mõtted tagasi mu enda lennukoolitusele ning põhimõtetele, mida ma seal õppisin ning mida hiljem õpetasin koolitustel teistele pilootidele.

Ma ütlesin neile: „Turbulentsi ajal ärge võidelge juhtimisseadmetega. Jääge rahulikuks. Ärge reageerige üle. Keskendage oma silmad maandumisraja keskjoonele. Kui te kaldute kõrvale oma soovitud lähenemistrajektoorist, siis tehke viivitamatuid, kuid kaalutletud parandusi. Usaldage oma lennuki potentsiaali. Lennake, kuni tuul lakkab puhumast.”

Kogenud piloodid mõistavad, et nad ei saa alati kontrollida asju, mis juhtuvad nende ümber. Nad ei saa turbulentsi lihtsalt välja lülitada. Nad ei saa ära kaotada vihma ja lund. Nad ei saa ära hoida tuule puhumist ega muuta selle suunda.

Kuid nad mõistavad ka, et on vale karta turbulentsi või tugevaid tuuli ning lasta neil end halvata. Viis maanduda turvaliselt, kui tingimused ei ole ideaalilähedased, on püsida õigel teel nii täpselt kui võimalik.

Kui ma vaatasin lennukeid üksteise järel maandumas ja meenutasin põhimõtteid, mida õppisin oma piloodiks olemise aastatel, siis mõtlesin ma, kas selles mitte ei peitu õppetund meie igapäevase elu jaoks.

Me ei saa alati kontrollida, milliseid torme elu meie teele saadab. Mõnikord asjad lihtsalt ei lähe nii, nagu me seda soovime. Me võime tunda, et pettumuse, kahtluse, hirmu, kurbuse või stressi turbulents raputab meid ja puhub meid ringi.

Nendel ajahetkedel on lihtne lasta end häirida kõigel, mis läheb valesti, ning lasta raskustel muutuda meie mõtete keskpunktiks. Selle asemel, et keskenduda Päästjale ja meie tunnistusele tõest, on kiusatus pöörata tähelepanu katsumustele, millega silmitsi seisame.

Kuid see ei ole kõige parem viis eluraskustest läbi minna.

Täpselt nii nagu kogenud piloot keskendab oma tähelepanu maandumisraja keskele ja õigele maandumispunktile, mitte tormile, nii peaksime ka meie keskendama oma tähelepanu oma usu keskpunktile – meie Päästjale, Tema evangeeliumile ja Taevase Isa plaanile – ning meie lõppeesmärgile naasta turvaliselt tagasi oma taevasesse sihtkohta. Me peaksime usaldama Jumalat ning seadma jüngriteele jäämise oma püüete keskpunktiks. Me peaksime hoidma oma silmad, südame ja meele keskendunud sellele, et elame nii, nagu me teame, et peaksime elama.

Taevasesse Isasse usu ja usalduse näitamine, pidades Tema käske rõõmsalt, toob meile õnne ning hiilguse. Kui me jääme teerajale, siis pääseme läbi igast turbulentsist, hoolimata sellest, kui tugevana see võib tunduda, ning naaseme oma taevasesse koju turvaliselt.

Hoolimata sellest, kas taevas meie ümber on selge või täis ähvardavaid pilvi, otsime Jeesuse Kristuse jüngritena esiti Jumala kuningriiki ja Tema õigemeelsust, teades, et kui me nii teeme, siis kõik muu, mida vajame, antakse meile lõpuks. (Vt Matteuse 6:33.)

Milline tähtis elu õppetund!

Mida rohkem me pöörame tähelepanu oma raskustele, heitlustele, kahtlustele, hirmudele, seda keerulisemaks asjad muutuvad. Kuid mida rohkem me keskendume oma lõplikule taevasele sihtkohale ja jüngrirajal käimise rõõmule – armastades Jumalat, teenides naabreid –, seda suurema tõenäosusega suudame edukalt läbida rasked ajad ning turbulentsi.

Kallid sõbrad, hoolimata sellest, kui raskeks meie elu võib muutuda, annab Jeesuse Kristuse evangeelium alati kõige parema tee turvaliseks maandumiseks meie Taevase Isa kuningriigis.