John Linford oli 43-aastane, kui otsustas koos naise Maria ja kolme pojaga lahkuda oma kodust Inglismaal Gravelys, et rännata tuhandete miilide kaugusele pühade juurde Suure Soolajärve orgu. Neist jäi maha neljas poeg, kes teenis misjonil, ning nad müüsid oma asjad ja asusid Liverpoolist teele Thorntoni-nimelise laeva pardal.

Nende meretee New Yorgi linna ja sealt maad pidi Iowa osariiki osutus sündmusvaeseks. Kuid raskused algasid peagi pärast seda, kui Linfordid ja teised Thorntonil sõitnud pühad 15. juulil 1856 James G. Willie õnnetus käsikärurühmas Iowa linnast lahkusid.

Karmid ilmastikutingimused ja vaevaline teekond nõudis lõivu paljudelt rühmaliikmetelt, teiste seas ka Johnilt. Ta jäi pikapeale haigeks ja nõrgaks ning teda tuli vedada käsikäruga. Kui rühm Wyomingi osariiki jõudis, oli tema olukord märkimisväärselt halvenenud. Päästemeeskond Salt Lake Cityst jõudis kohale 21. oktoobril, vaid mõned tunnid pärast Johni maise teekonna lõppu. Ta oli surnud tol varahommikul Sweetwateri jõe kalda läheduses.

Kas John kahetses, et oli vahetanud mugavuse ja kerguse pere Siionisse viimisega kaasnenud vaeva, puuduste ja raskuste vastu?

„Ei, Maria,” ütles ta oma naisele vahetult enne surma. „Mul on hea meel, et me tulime. Mina ei jõua oma eluajal Soolajärve äärde, kuid sina ja poisid jõuate, ja ma ei kahetse midagi, mida oleme läbi teinud, kui meie poisid saavad üles kasvada ja kasvatada oma peresid Siionis.”1

Maria jõudis oma poegadega teekonna lõppu. Kui ta umbes kolmkümmend aastat hiljem suri, jäi temast ja Johnist maha usu, teenimise, pühendumise ja ohverduste pärand.

Viimse aja püha on teerajaja, sest definitsiooni järgi on teerajaja „keegi, kes läheb teiste eel, et valmistada ette või rajada teed neile, kes ta järel tulevad”.2 Ja teerajaja on tuttav ohverdustega. Kuigi Kiriku liikmetel ei paluta enam Siionisse rändamise nimel kodu maha jätta, peavad nad sageli jätma maha vanad harjumused, ammused kombed ja kallid sõbrad. Mõned otsustavad läbi vaeva jätta maha pereliikmed, kes on selle vastu, et nad on Kiriku liikmed. Kuid viimse aja pühad jätkavad oma teed palvetades, et need kallid inimesed kunagi veel mõistavad ja aktsepteerivad.

Teerajaja rada pole kerge, kuid me käime ülima Teerajaja, nimelt Päästja jälgedes, kes läks enne meid ja näitas teed, mida järgida.

„Tule ning järgi mind!”3 kutsus ta.

„Mina olen tee ja tõde ja elu,”4 kuulutas Ta.

„Tulg[e] minu juurde,”5 kõlas Tema kutse.

See tee võib olla proovilepanev. Mõnel on raske taluda rumalate pilkeid ja halvustust, kui nad naeruvääristavad vooruslikkust, ausust ja kuulekust Jumala käskudele. Maailm on alati põhimõttekindlust maha teinud. Kui Noal kästi ehitada laev, vaatasid rumalad pilvitusse taevasse ning mõnitasid teda ja irvitasid ta üle seni, kuni hakkas sadama.

Pikki sajandeid tagasi kahtlesid, vaidlesid ega kuuletunud inimesed Ameerika mandril, kuni tuli hävitas Sarahemla, maa kattis Moroniiha ja vesi mattis Moroni enda alla. Pilkamine, mõnitamine, rõvetsemine ja patt lakkasid. Nende asemele tuli vaevaline vaikus ja paks pimedus. Jumala kannatus oli katkenud, Tema aeg oli täis saanud.

Vaatamata Inglismaal kogetud tagakiusamisele, raskustele teel „Jumala Tõotusmaa[le]”6 ning edasistele katsumustele, millele Maria Linford oma pere ja Kiriku nimel vastu pidas, ei kaotanud ta kunagi usku.

1937. aastal Maria haua ääres peetud mälestustseremoonia ajal küsis vanem George Albert Smith (1870–1951) tema järeltulijatelt: „Kas te elate truult esivanemate usule? ‥ Kas püüate olla kõigi nende ohverduste väärilised, mida nad on teinud teie heaks?”7

Kui püüame ehitada Siionit oma südames, kodus, kogukonnas ja riigis, pidagem meeles nende kindlameelsust ja püsivat usku, kes andsid endast kõik, et me võiksime tunda rõõmu taastatud evangeeliumi õnnistustest koos Jeesuse Kristuse lepitusega kaasneva lootuse ja lubadusega.

Sõnumi õpetamine

Soovi korral paluge neil, keda õpetate, meenutada enne neid elanud inimesi, kes on neile teed rajanud. Seejärel küsige, millal on nemad pidanud olema teerajajad ja rajama teed teiste jaoks. Paluge meil meenutada hetki, mil nemad on pidanud ohverdama, ja mõelda, miks see oli seda väärt. Seejärel võiksite kutsuda neid panema kirja oma tunnistuse „ülimast Teerajajast”, Päästjast.

Näita viited

Viited

  1. 1.

    Vt Andrew D. Olsen. The Price We Paid, 2006, lk 45–46, 136–37.

  2. 2.

    The Compact Edition of the Oxford English Dictionary, 1971, märksõna „Pioneer”.

  3. 3.

    Lk 18:22.

  4. 4.

    Jh 14:6.

  5. 5.

    Jh 7:37; vt ka 3Ne 9:22.

  6. 6.

    Tulge, kõik pühad. Kiriku lauluraamat, lk 2.

  7. 7.

    Vt Andrew D. Olsen. The Price We Paid, 2006, lk 203–204.