Esimese Presidentkonna sõnum, september 2016

Mis järgneb armastusele?

President Dieter F. Uchtdorf

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

Prindi Jaga

    Meie armastatud prohvet Thomas S. Monson on õpetanud, et „evangeeliumi sügavam olemus [peitub] armastuses”1.

    Armastus on nii tähtis, et Jeesus Kristus ütles selle kohta „suur ja esimene käsk”, milles on koos kõik muud selle seaduse osad ja prohvetite sõnad.2

    Armastusest lähtub kõik, mida Kirikus teeme. Iga programm, iga koosolek, iga tegevus, milles Jeesuse Kristuse jüngritena osaleme, peaks võrsuma armastusest, sest ilma ligimesearmastuseta, mis on „Kristuse puhas armastus”, pole me mitte midagi.3

    Kui oleme kord mõistnud seda kõigest oma meelest ja südamest, kui oleme kuulutanud, et armastame Jumalat ja ligimest, mis siis sellele järgneb?

    Kas sellest piisab, kui me teistele kaasa tunneme ja neid armastame? Kas kuulutamisega, et armastame Jumalat ja ligimest, on meie kohustus Jumala ees täidetud?

    Tähendamissõna kahest pojast

    Juutide ülempreestrid ja vanemad tulid Jeruusalemma templis Jeesuse juurde, et Teda Tema sõnadega vahele võtta. Kuid Päästja pööras kogu juhtumi enda kasuks, jutustades neile ühe loo.

    „Ühel inimesel oli kaks poega,” alustas Ta. Isa läks esimese juurde ja palus tal viinamäele tööle minna. Poeg keeldus, kuid „pärast ta kahetses ja läks”.

    Isa läks teise poja juurde ja palus tal viinamäele tööle minna. Teine poeg kinnitas, et läheb, kuid jättis minemata.

    Seejärel pöördus Päästja preestrite ja vanemate poole ja küsis: „Kumb neist tegi isa tahtmist?”

    Nad pidid möönma, et selleks oli esimene poeg – see, kes ütles, et ei lähe viinamäele tööle, kuid kes parandas hiljem meelt ja läks.4

    Päästja rõhutas selle looga tähtsat põhimõtet: Jumalat armastavad tõeliselt need, kes käskudele kuuletuvad.

    Ehk sellepärast paluski Jeesus inimestel kuulata ja järgida variseride ja kirjatundjate sõnu, kuid mitte võtta nendest eeskuju.5 Need usuõpetajad ei elanud oma sõnade järgi. Neile meeldis usust kõneleda, kuid nad ei märganud kahjuks selle olemust.

    Teod ja meie pääste

    Ühes viimastest õppetundidest, mille Päästja oma jüngritele andis, kõneles Ta neile viimasest kohtumõistmisest. Pahelised ja õigemeelsed eraldatakse. Head pärivad igavese elu, pahelistele saab osaks igavene karistus.

    Mis oli neil kahel rühmal vahet?

    Need, kes näitasid armastust tegudega, päästeti. Need, kes seda ei teinud, mõisteti hukka.6 Tõelisest pöördumisest ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi ning selle väärtuste ja põhimõtete vastuvõtmisest annavad tunnistust meie igapäevased tegevused.

    Lõppkokkuvõttes ei tee pelk armastuse kuulutamine Jumalale ja ligimesele meist ülenduse väärilisi. Sest, nagu Jeesus õpetas: „Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.”7

    Mis järgneb armastusele?

    Vastus küsimusele „Mis järgneb armastusele?” võib olla lihtne ja otsekohene. Kui me Päästjat tõeliselt armastame, kaldume oma südames Tema poole ja käime siis jüngrirajal. Kui armastame Jumalat, püüame pidada Tema käske.8

    Kui me oma ligimesi tõeliselt armastame, ulatame abikäe vaestele ja abivajajatele, haigetele ja vaevatutele.9 Sest need, kes teenivad isetult ja kaastundest10, on Jeesuse Kristuse jüngrid.

    See järgneb armastusele.

    See on Jeesuse Kristuse evangeeliumi olemus.

    Sõnumi õpetamine

    President Uchtdorf defineerib tõelisi Jeesuse Kristuse jüngreid kui neid, kes näitavad oma armastust Talle ja teistele oma tegudega. Ta õpetab meile, et „kui me Päästjat tõeliselt armastame, kaldume oma südames Tema poole ja käime siis jüngrirajal”. Soovi korral küsige neilt, keda õpetate, kuidas on armastus ajendanud neid jüngrirajal käima. Võiksite jagada nendega ka oma kogemusi. Võiksite paluda neil palvetada, et neil jaguks rohkem ligimesearmastust ja jõudu armastuse ajel tegutseda.

    Näita viited