Pereajalugu: rahu, kaitse ja lubadused

Mormoni Raamatu esimesel perekonnal – Lehhi perekonnal – on meile varuks vägev õppetund, mida me ei pruugi olla märganud. Lehhi perekond võib meile pereloo ülestähenduste kohta nii mõndagi õpetada – miks on need tähtsad Issandale ja miks peaksid olema tähtsad meile.

Loo alguses kasvatasid Lehhi ja Saaria Jeruusalemmas oma tütreid ja nelja poega. Nende elu on selles suures linnas võrdlemisi mugav. Kuid see kõik muutus igaveseks, kui Issand käskis Lehhil võtta oma pere ja lahkuda kõnnumaale.

Lehhi kuuletus ning tema ja ta pere jätsid oma materiaalse vara ning rändasid kõnnumaale. Olles mõnda aega rännanud, ütles Lehhi oma pojale Nefile:

„Vaata, ma nägin unenägu, milles Issand käskis mind, et sina ja su vennad peate pöörduma tagasi Jeruusalemma.

Sest vaata, Laabanil on juutide ülestähendus ja ka minu esiisade sugupuu ja need on uurendatud vaskplaatidele.” (1Ne 3:2–3; rõhutus lisatud)

Selle käsu tõttu on meie perekondi õnnistatud Nefi usust ja kuuletusest pakatavate sõnadega: „Ja sündis, et mina, Nefi, ütlesin oma isale: Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud, sest ma tean, et Issand ei anna inimlastele ühtegi käsku ilma, et ta valmistaks neile tee, et nad võiksid täide saata seda, mida ta neil käsib” (1Ne 3:7).

Vaskplaatidel oli ülestähendus. Need sisaldasid pühakirju, aga ka Lehhi perekonna ajalugu. Issand teadis, kui oluline on säilitada seda ülestähendust paljudele tulevastele põlvedele.

Kas te olete kunagi mõtisklenud, miks ei käskinud Issand ülestähendust ära tuua Lehhil, vaid hoopis tema poegadel? Tema oli selle pere patriarh. Issand andis temale nägemuse. Kas Lehhi poleks suutnud Laabanit paremini veenda kui tema pojad?

Me ei tea, miks käskis Issand Lehhi poegadel Jeruusalemma naasta, aga me teame, et neil tekkis Issanda käsu täitmisega raskusi. See ülesanne oli raske ja pani nende usu proovile. Nad said väärtuslikke õppetunde, mis tulid neile kasuks kogu kõnnumaal kulgenud teekonna vältel. Vahest kõige olulisem – nad mõistsid, et kui Issand annab käsu, siis Ta tõepoolest valmistab ka tee.

Võime endalt küsida, mida soovib Issand, et meie pojad ja tütred õpiksid, kui nad meie pereajaloo ülestähendusi koguda püüavad? Mil moel rajab Issand neile selleks tee? Kas Tal on varuks mõni kogemus, mida Ta soovib, et nad saaksid? Kas kutsume neid üles kogemusi saama? Milliseid õnnistusi soovib Jumal anda teie poegadele ja tütardele templi- ja pereajalootöö kaudu?

Kui Nefi ja tema vennad oma isa telki naasid, võttis Lehhi „ülestähendused, mis olid uurendatud vaskplaatidele, ja uuris neid algusest peale”. Need sisaldasid „viit Moosese raamatut”, „pühade prohvetite prohvetlikke kuulutusi”, „[Lehhi] isade sugupuu[d]; mispärast ta sai teada, et ta on Joosepi järeltulija … kes müüdi Egiptusesse”. Ja kui Lehhi „nägi kõiki neid asju, täitus ta Vaimuga” (1Ne 5:10, 11, 13, 14, 17).

Seejärel õpetas Lehhi oma perekonnale, mida ta plaatidelt teada oli saanud. Võib lausa öelda, et tema telgist sai pereajaloo ja õppimise keskus – just nagu meie kodust peaks saama.

Põhjus, miks Issand tahtis, et Lehhi perekond need ülestähendused saaks, oli lihtne. Need andsid tema järeltulijatele mõistmise nende identiteedist, ühendades nad muistsete patriarhidega ja istutades nende südamesse „isadele antud lubadused” (ÕL 2:2; JSA 1:39). Need ülestähendused olid tulevaste põlvkondade usu koha pealt nii olulised, et Vaim hoiatas Nefit, et ilma nendeta „terve rahvas kaldub uskmatusse ja hukkub” (1Ne 4:13).

Ühe teise Mormoni Raamatu rahva kogemus näitab, kui täpselt peab paika tõdemus, et kui kaovad ülestähendused, kaob ka tõde, ja selle mõju tulevastele põlvkondadele võib olla hukatuslik.

Lehhi perekonnaga umbes samal ajal lahkus Jeruusalemmast ka Muleki rahvas. Ent erinevalt Lehhi perekonnast „nad ei olnud kaasa toonud ühtegi ülestähendust”. Kui Moosia nad umbes 400 aastat hiljem leidis, oli „nende keel ‥ rikutud ‥ ja nad eitasid oma Looja olemasolu” (Om 1:17). Nad olid kaotanud enda kui lepingurahva identiteedi.

Moosia õpetas muleklastele oma keelt, et nad võiksid õppida ülestähendustest, mis neil olid. Selle tulemusena tegid muleklased läbi muutuse. Rahutust ja jumalatust rahvast sai rahvas, kes mõistis õnneplaani, mille Jumal neile ja nende peredele oli loonud.

Kujutis

family going to the temple

Teadmine, kes me Jumala ja üksteise jaoks oleme, muudab meie mõtlemist, tegusid ja viisi, kuidas teisi kohtleme. Ülestähendused on oluline osa meie identiteedist ja maailmavaatest. Tagasi vaatamine valmistab meid ette minema edasi.

Lapsevanemad, kas olete kutsunud oma perekonda üles „pöörduma tagasi”? Kas teie pere on ülestähendustest – või üksteisest – ühel või teisel moel eraldatud? Kas teie perekonna sidemed minevikuga on kahjustada saanud? Mis on teie pere minevikus juhtunud, mis on selle eraldatuse põhjustanud? Kas selleks oli immigratsioon, peretüli, evangeeliumi vastuvõtmine või lihtsalt aja möödumine? Kas olete viimasel ajal püüdnud leida oma esivanemaid veebilehelt FamilySearch.org?

Iisraeli koda on hajutatud ja see tähendab paljuski ka meie perekondade ja ülestähenduste hajutamist. Meie kohustus on need kokku koguda ja kui vaja, siis eraldatusest tekkinud haavad siduda. Kui püüame usinasti pöörata oma laste südameid nende isade poole, siis pöörduvad meie südamed ka meie laste poole¹ ja me avastame koos rahu ja tervenemise, mis seda tööd saadab (vt ÕL 98:16).

Samamoodi nagu Lehhi, kes saatis oma pojad Jeruusalemma pühade ülestähenduste järele, saatkem oma lapsed tagasi meie pere ülestähenduste järele. Nii nagu Issand valmistas tee Nefile, on andnud ta interneti ja teised tehnilised lahendused, mis võimaldavad meie lastel meie perekond kokku koguda ja seda tervendada. Ja Ta on rajanud templid, kuhu me saame viia leitud nimed ning siduda kogutud perekond pitseerimistalituse kaudu alatiseks kokku.

Kui mina ja mu naine Sharol abiellusime, otsustasime saada neli poega. Issandal aga olid meiega teised plaanid. Ta andis meile neli tütart.

Me rändasime oma tütardega kõnnumaal. Nüüd on nad abielus, neil on endal lapsed ning nad rändavad omaenda kõnnumaal. Kas see teekond on olnud kerge? Ei. Ka meie oleme omajagu nurisenud ja saanud tunda palju raskusi.

Elu kõnnumaal võivad pered kohata katsumusi. Kui meilt küsitakse: „Kuidas sul ja su perel läheb?” vastan ma tihti: „Oleme hetkel kahe kriisi vahel. Suur tänu küsimast.”

Ent teel kohtab ka tõelise rõõmu hetki. Pereisade ja -emadena veedame palju aega oma lapsi kõnnumaaks ette valmistades. Meie aja prohvetid on lubanud, et pereajalootöö kaitseb vastase mõju eest² ja paneb aluse sügavale ja kestvale pöördumisele.³ Milline vägev viis oma perekond kokku koguda, seda tervendada ja see kokku pitseerida.

Olen pere patriarhina palunud oma tütardel „pöörduda tagasi”, et leida ülestähendused, viia need nimed templisse ja õpetada meie lapselapsi. Olen palunud neil võtta osa meie pereajaloo tööst, et avastada, kellest nad põlvnevad.

Ma luban, et kui kutsute oma lapsi „pöörduma tagasi” ja leidma oma pere ülestähendusi, siis tunnete üheskoos suurt rõõmu, nagu tundsid Lehhi ja Saaria, ning tänate Iisraeli Jumalat. Neid ülestähendusi uurides täidetakse teid Issanda Vaimuga ja te leiate, et „need on ihaldusväärsed; jah, meile koguni suure väärtusega”. Ja te saate teadma, et see „oli Issanda tarkus, et [t]e pea[t]e neid endaga kaasas kandma”, kui te rändate „kõnnumaal tõotatud maa poole” (1Ne 5:9, 17, 21–22).

Kirik on selleks, et perekonda sel teel toetada ja tugevdada. Ma luban, et kui teie perekond osaleb andmete kogumises, südamete tervendamises ja pereliikmete kokkupitseerimises, siis õnnistatakse teid ja teie järelpõlve – teie perekonda – igavesest ajast igavesti.