2016
Paludes halastust
October 2016


Viimse aja pühade hääled

Paludes halastust

Kujutis
begging for mercy

Iillustratsioon: Stan Fellows

Kui reisisin ühte lähedalasuvasse Eesti linna, kohtasin kerjavat meest. Huvitaval kombel tundsin ta ära kümne aasta tagusest ajast, mil olin teeninud selles linnas misjonärina. Nagu varemgi, kandis ta kaasas suurt pudeleid täis kilekotti, et taara eest raha saada. Mulle meenus, et ta küsis alati peenraha, ja kui talle seda anti, küsis ta, kas oleks võimalik ka rohkem saada.

Ma olin tema nägemisest rabatud. Pärast kümmet aastat oli ta ikka endine – vahest natuke hallipäisem, kuid näis, et ta on vanaviisi edasi elanud ja päevast päeva aina kerjanud. Mõtlesin neile kümnele aastale, mis olid minu elus vahepeal möödunud: olin templis abiellunud, saanud hariduse, leidnud hea töökoha ja tundud rõõmu heast tervisest.

Mõtlesin, et võib-olla on see viimane kord, kui ma teda näen, ning et ma peaksin talle midagi andma. Ainus mure oli, et mul oli kaasas vaid rahatäht, mis oli väärt rohkem, kui oleksin tahtnud ära anda. See valik pani mind kõhklema – kas jätta raha andmata või anda talle rohkem, kui sooviksin. Otsustasin, et minu jaoks on see siiski võrdlemisi väikese tähtsusega, kuid tema päev saaks sellest kindlasti helgemaks, niisiis andsin raha talle.

Vähem kui kahe päeva pärast leidsin ennast sarnases olukorras, kuid seekord olin mina see, kes kerjuse kombel halastust palus. Olin ühe tähtsa stipendiumi avalduse esitamise tähtaja segamini ajanud. Arvasin, et saan selle esitatud kaks nädalat enne tähtaega, kuid kuupäeva kontrollides avastasin oma õuduseks, et olin hoopis ühe päeva hiljaks jäänud.

Stipendiumi summa oli täpselt sada korda suurem kui see summa, mille olin kerjusele andnud, ning olukorra iroonia ei jäänud mul märkamata. Leidsin end palumas halastust nii Taevaselt Isalt kui ka e-kirja teel ülikooli ametnikelt. Ülikoolist vastati, et nad võtavad avalduse vastu, kuid märkisid siiski ära, et see on hiljaks jäänud.

Mu palve oli saanud vastuse ja mind õnnistati selle stipendiumiga, mis oli mulle ja mu abikaasale suureks abiks. Kuid mis veelgi tähtsam, see kogemus andis mulle väärtusliku õppetunni: kas me kõik pole mitte kerjused Jumala ees (vt Moosia 4:19)?