Viimse aja pühade hääled
Kapten Moroni aitas mul põhikoolis õpetada
Illustratsioon: Allen Garns
Mul oli parasjagu raske aasta, mil õpetasin 13- ja 14-aastaseid. Olin just tulnud koju muserdavalt koosolekult õppealajuhatajaga, et vaadata üle viimatised kontrolltööd. Olles uus õpetaja, kes pidi enamiku õppetundidest alles koostama, oli mul raskusi õpilaste tööle panemise ja neile huvitavate tegevuste pakkumisega. Meie vestluse tuumaks kujunes tõsiasi, et pean sundima õpilasi tegema valikut: nad kas töötavad kaasa või neil tuleb pahandusi, ning seda hoiatust ka praktikas järgima.
Lahkusin koosolekult, tundes masendust ja jõuetust. Võtsin nõuks uurida järgmisel päeval pühakirju, kohaldades neid selle koosoleku kontekstiga. Mormoni Raamatut lugedes sain hämmastaval kombel ka vastuseid.
Palvetasin, et õppida pühakirjade abil, kuidas olla parem õpetaja. Püha Vaim õpetas mind, kui lugesin Alma 44. peatükist kapten Moroni kohta. Seal on lugu sellest, kuidas kapten Moroni ja nefilased olid laamanlased Siidoni jõe kaldal ümber piiranud ning ähvardanud neid, nii et laamanlased loovutasid oma relvad. Jätkasin lugemist, mõeldes, kuidas ka mina tahaksin olla tunnis nagu kapten Moroni: juhtiv, enesekindel ja edukas.
Lugesin edasist dialoogi ja märkasin, kuidas Moroni teatas Serahemnale ja laamanlastele, et nad on sunnitud tegema valiku: „Loovuta[ge] meile oma sõjariistad ja me ei vala teie verd, vaid me jätame teid ellu, kui te lähete oma teed ja ei tule enam meie vastu sõdima” või muidu „kui te ei tee seda, .. käsin [ma] oma mehi, et nad tungiksid teile kallale” (Al 44:6, 7). Mõistsin, et ta tegi seda, mida ka õppealajuhataja mul teha käskis! „Anna neile kaks valikut ja ole tagajärgede osas järjekindel,” oli ta öelnud. Seda meeles pidades võtsin üle Moroni moto: „Vaata, me lõpetame võitluse” (Al 44:10).
Relvastatuna põhimõtetega, mida olin pühakirjaloost ühelt oma kangelaselt õppinud, naasin enesekindlalt oma uue lahinguplaaniga klassi. Mul juhtus olema üks väike kapten Moroni kujuke ning ma kandsin seda kogu ülejäänud kooliaasta särgitaskus, et pidada meeles, mida kapten Moroni oli mulle põhikooli klassidega toimetuleku kohta õpetanud. Kui andsin oma õpilastele kaks valikut, siis nende käitumine paranes, nad tegid tööd ja me saime omavahel paremini läbi. Aasta sai läbi, mul oli ikka raske, aga tänu vastatud palvele ja pühakirjade väele sain ma „võitluse” lõpetatud.