Teenimine kirikus
Minu teenimisega täidetud pühapäevad
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides California osariigis.
Minu pühapäevad on tegusad, kuid ma olen tänulik, et saan teenida, ilma et peaksin kogema raskusi, millega seisid silmitsi Kiriku algusaegade juhid, näiteks vanem Parley P. Pratt.
Illustratsioonid: Chidy Wayne
Käes on pühapäeva hommik. Mul seisab ees 12-tunnine päev täis koosolekuid, vestlusi, kinnitamisi ja talitusi. Alustan ühest vaiakeskusest ja lõpetan kogudusehoones, mis asub linna teises otsas. Päev on väga palav.
Ootan igat kohtumist, vestlust, kinnitamist ja talitust. Ent eile, kui mõtisklesin, kui kiire mu päev olema saab, tuli mulle peale enesehaletsus. Siis aga avasin Parley P. Pratti autobiograafia ning hakkasin seda pooleliolevast kohast lugema. Missouris valitsenud rasketel aegadel oli vanem Pratt koos Joseph ja Hyrum Smithi ning teistega pandud vangi. Kui nad Independence’isse viidi, lukustati vennad hotellituppa, kus oli magamisasemeks põrand ja padjaks puuhalg.
Ühel külmal lumisel hommikul, kui vanem Pratt ärkas, hiilis ta teistele märkamatult hotellist välja. Ta liikus läbi linna itta lähedalasuvatele väljadele. Olles kõndinud umbes poolteist kilomeetrit, jõudis vanem Pratt metsa, kus puud teda varjasid ning langev lumi kattis kinni tema jäljed.
Ta mõtiskles oma saatuse üle. Itta minek oleks tähendanud pääsu teise osariiki, kus ta võiks kellegi saata oma perekonna järele. Hotelli naasmine tähendanuks vangistust ja süüdistusi rasketes kuritegudes. Tundes kiusatust põgeneda, mõtles vanem Pratt „hädatormidele ja koguni surmale”, mis teistele vangidele tema tõttu osaks saaks.
Sedasi juureldes turgatas talle pähe pühakirjakoht: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu nime tõttu, leiab selle taas, tõepoolest igavese elu.” (vt Mk 8:35; ÕL 98:13)
Vanem Pratt naasis hotelli. Järgnes kuude kaupa vaevarikast vangistust, eemalolekut perekonnast, pühadest ja võimalusest teenida apostlikutses.1
Sulgesin raamatu ja mõtlesin, milliseid vaevu pidid kannatama algusaegade pühad, kellest mõned olid minu esivanemad. Tunnistuse tõttu evangeeliumist ja usu pärast Jeesusesse Kristusesse kannatasid nad jõhkrutsemise ja tagakiusamise all. Tänu nende vastupidavusele saan mina, kes ma nende usku ja tunnistust jagan, tänapäeval vabalt Jumalat kummardada.
Hingamispäevaks valmistudes on mu perekond kaitstud ja ootab pikisilmi päeva, mil nad saavad mugavas kogudusehoones Jumalat kummardada. Seda päeva ergastab pühade osadus. Me rõõmustame koos nendega tänu kinnitamistele ja läbiviidud talitustele, täidetud kohustustele ja tugevnenud usule. Me võtame sakramenti, peame meeles Päästjat ja Tema lepitusohvrit. Ja õhtul koguneme kodus, et lugeda Mormoni Raamatut ja koos palvetada, ning seejärel heidame puhkama oma mugavasse voodisse ning paneme pea pehmele padjale.
Mu pühapäevad on tegusad. Ma olen selle eest tänulik ja tunnen end õnnistatuna.