Vägi vastu pidada

Umbes kuu enne mu 16. sünnipäeva läksime perega autoreisile läbi Ameerika Ühendriikide, et vaadata mõnda Kiriku ajaloolist paika. Mul ei olnud pikkade autosõitude vastu midagi, kuna mul oli perega alati lõbus. Mäletan, kuidas me pärast Nebraska Winter Quatersi külastamist autosse istusime. Vihma kallas nagu oavarrest. Istusin tagaistmele, haarasin teki kaissu ja jäin vihmasabinat kuulates magama.

Viimane asi, mida mäletan, on kontrollimatu keerlemine. Hiljem sain teada, et meie auto oli sattunud vesiliugu ja sõitnud vastu ühe viadukti seina. Mäletan häguselt, kuidas mulle öeldi, et olen murdnud jalaluu ja pean minema operatsioonile.

Peagi, kui ma haiglas taastusin, tuli mu palatisse isa. Ta istus mu kõrvale ja võttis mu käe. Millegipärast ma juba teadsin, mida ta kavatseb öelda.

„Kallis,” ütles ta, „kas sa tead, kus sa oled?”

„Haiglas,” vastasin.

„Kas sa tead, mis juhtus?”

„Me sattusime autoõnnetusse.”

„Kas keegi on sulle rääkinud, mis ülejäänud perekonnast sai?”

Ma kõhklesin ja vastasin eitavalt.

Ta teatas, et kõik teised saavad terveks – välja arvatud ema. Tema ei jäänud ellu.

Ootasin, et mind valdab kohe meeletu kurbus, aga see polnud nii. Esialgse šoki ajal tundsin mingil põhjusel rahu, sulnist tunnet, et võin usaldada Jumalat ja kõik läheb hästi.

Haiglas lebades meenus mulle üks eriline Kiriku ajaloomälestis, kus olime kaks päeva enne õnnetust käinud: Martin Cove Wyomingi osariigis. Paljud teerajajad olid saanud seal nälja, lume ja külma tõttu hukka. Mäletan, kuidas nägin haudadele kuhjatud kivihunnikuid ja mõtlesin, kui suurt usku see ellujäänud teerajajatelt nõudis, et oma käsikärud võtta ja edasi minna. Lugu avaldas mulle sügavat muljet. Sellele kogemusele mõeldes teadsin, et teerajajad pidasid vastu ning et ka mina pean seda tegema, olles seejuures toeks ka oma noorematele õdedele-vendadele.

See algne rahu püsis minuga veel umbes poolteist nädalat. Istusin ratastoolis ja vaatasin 4. juulil haiglaaknast USA iseseisvuspäeva ilutulestikku, kui mulle järsku jõudis kohale teadmine – ema ei ole enam. Ta ei saa tulla minu keskkooli lõpetamisele. Ta ei saa tulla minuga, kui ma saan oma templianni. Ta ei saa tulla minu pulma. Teda ei ole enam.

Siis läks mul tõeliselt raskeks. Mu jalg valutas hullupööra ja mul polnud enam isu. Silmitsesin telerit, ilma et oleksin seda tõeliselt vaadanud, ning enamik ajast lihtsalt magasin. Mu perekond muretses mu pärast, sest ma ei olnud kuigi palju nutnud.

Pisarad tulid õieti alles siis, kui jõudsime lõpuks koju Oregoni ja meid ootas ees tühi kodu. Ühtäkki pidin üle võtma mõned oma ema kohustused ning mu õed-vennad otsisid tihtipeale minu käest lohutust. Püüdsin nende jaoks tugev olla. Kuid see polnud lihtne.

Ka tagasi kooli minna oli raske. Kõik olid õnnetusest kuulnud ja kui ka ei olnud, siis nad kuulsid, kui mu õpetajad tutvustasid mind kui tüdrukut, kes oli autoõnnetuse üle elanud. Tundsin end isoleerituna.

Eriti raske oli siis, kui mu isa üheksa kuud pärast ema surma uuesti abiellus. Teadsin, et mu kasuema on perele hea ning et me vajame teda, kuid kohanemine oli väga raske.

Kuid mitte kõik ei olnud sel ajal sünge. Tundsin palju oma Taevase Isa, oma perekonna ja Kiriku juhtide armastust. Mul aitas õnnetusest paraneda ja edasi minna lihtsate usku tugevdavate asjade tegemine. Veetsin iga päev enne magamaminekut tund aega oma riidekapis pühakirju lugedes, palvetades ja päevikusse kirjutades. Kapis üksi olles ei pidanud ma oma õdede-vendade ees tugev näima. Võisin nutta, nii palju kui tahtsin, ja Jumalale oma südame välja valada. Ma rääkisin talle täpselt seda, mida ma vajasin ja kui väga ma emast puudust tundsin. Ma tean, et Ta kuulis mind tänu kogu sellele õrnale halastusele, mida tundsin. Riidekapist sai minu pühapaik.

Nende lihtsate asjade tegemine aitas mul Jumalaga lähedane olla, mitte Teda eemale tõugata ja kibestuda. Ma ei näinud selles õnnetuses Jumala viisi mu perekonnale haiget teha. Ma sain väge olla kannatlik ja alistuda Tema tahtele ning minna rasketest päevadest hoolimata edasi. Ja mõned päevad olid tõeliselt rasked.

Pärast seda, kui isa uuesti abiellus, tahtsin olla oma õdedele-vendadele hea eeskuju ja kindlasti ei tahtnud ma mingeid negatiivseid tundeid oma kasuema vastu, niisiis panin jätkuvalt oma lootuse Jumalale. Üks „Isikliku arengu” tegevusi nägi ette koduse elu paremaks muutmist. Selleks pidi kahe nädala jooksul ühe pereliikmega suhteid parandama. Põhiline eesmärk oli püüda olla kristlikum ja näidata armastust tegude kaudu. Otsustasin järele proovida ja oma kasuema teenida.

Kahe pere peale kokku oli meil väga palju nõusid, mida pesta. Sealt ma siis alustasingi. Ma teenisin teda kaks nädalat ja tundsin, kuidas mul aidati oma kasuema armastada ja kannatlik olla, kuigi ma ei olnud olukorra üle just kuigi õnnelik. Tema teenimisele keskendumine aitas mul raske aeg üle elada, kuna tundsin Vaimu.

Ma endiselt ei mõista täielikult, miks selline õnnetus mu perekonnaga juhtus, ja mõni päev on endiselt väga raske. Aga ma olen pannud teerajajate eeskujul lootuse Jumalale ja mulle on antud vägi vastu pidada.