Esimese Presidentkonna sõnum, november 2016

Tänulikkus hingamispäeval

President Henry B. Eyring

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas

Prindi Jaga

    Viimse aja pühadele on hingamispäev tänulikkuse ja armastuse päevaks.

    Mu kallid vennad ja õed, kes te kuulute Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse üle kogu maailma! Ma olen tänulik, et president Thomas S. Monson on palunud mul tänasel hingamispäeval konverentsil rääkida. Palvetan, et Püha Vaim kannaks mu sõnad teie südamesse.

    Soovin täna rääkida tunnetest südames. Üheks tundeks, millele keskendun, on tänulikkus – eriti hingamispäeval.

    Me oleme tänulikud paljude asjade eest: lahke võõra eest; toidu eest, kui oleme näljased; kuiva peavarju eest, kui tõusmas on torm; kokku kasvanud luu eest, kui oleme selle murdnud; ja vastsündinud beebi valju nutu eest. Paljud meist mäletavad tänulikkust sellistel hetkedel.

    Viimse aja pühadele on selliseks tänu ja armastuse hetkeks, tegelikult päevaks, hingamispäev. Issand andis 1831. aastal pühadele Ameerika Ühendriikide Missouri osariigi Jacksoni maakonnas juhatust, et nende palved ja tänu peaksid olema suunatud taeva poole. Algusaegade pühadele anti ilmutus, kuidas hingamispäeva pidada ning kuidas paastuda ja palvetada.1

    Nii neile kui meile on Issand rääkinud, kuidas hingamispäeval Jumalat kummardada ja tänulik olla. Nagu te teate, on kõige tähtsam armastus, mida me andide andja vastu tunneme. Siin on Issanda sõnad, kuidas hingamispäeval tänu ja armastust väljendada:

    „Mispärast, ma annan neile käsu, öeldes nõnda: Sa pead armastama Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma väest, meelest ja jõust, ja Jeesuse Kristuse nimel pead sa teda teenima. ‥

    Sa pead tänama Issandat, oma Jumalat, kõigis asjus.

    Sa pead ohverdama ohvri Issandale, oma Jumalale, õigemeelsuses, nimelt murtud südame ja kahetseva vaimu.”2

    Ja seejärel Issand jätkab, et hoiatada ohust, kui me ei peaks tänama Taevast Isa ja Jeesust Kristust andide andjatena: „Ja millegi muuga ei pahanda inimene Jumalat ehk mitte kellegi teise peale ei sütti tema raev kui nende peale, kes ei tunnusta tema kätt kõiges ja kes ei kuuletu tema käskudele.”3

    Paljud teist, kuulajatest juba tunnevad rõõmu hingamispäevast kui päevast, mil peetakse meeles Jumalat ja avaldatakse Talle tänu õnnistuste eest. Teil on meeles tuttav kirikulaul:

    „Kui on elulained tõusnud üle pea,

    oled heidutatud ega vastu pea.

    Loetle kõik õnnistused järjest sa,

    imestad, kui palju said neid Issandalt.

    Õnnistused järjest loetle

    ja siis nende rohkust imetle,

    Õnnistused järjest loetle,

    Loetle ja näed, kui palju sul neid on. ‥

    Mis on murekoormat kanda, kas sa tead?

    Või liigraske rist on, mida kandma pead?

    Loetle kõik õnnistused, kahtlus lä’eb

    ja sa laulad, kuni möödunud on päev.”4

    Mulle saadavad kirju ja käivad külas ustavad viimse aja pühad, kel on murekoormad. Mõned neist on hakanud juba tundma, et vähemalt nende jaoks on kõik läbi. Ma loodan ja palvetan, et see, mida ma ütlen tänulikkuse tundmise kohta hingamispäeval, aitab kahtlustel hajuda ja südamel laulma hakata.

    Üheks õnnistuseks, mille eest võime tänulikud olla, on see, et me oleme üldse sinna sakramendikoosolekule kohale jõudnud, kogunenud kokku ühe või enama jüngriga Tema nimel. Mõned on kodus, sest ei suutnud voodist püsti tõusta. Mõned sooviksid olla seal, kus meie, kuid teenivad selle asemel haiglates ja tagavad rahva turvalisust või kaitsevad meid, riskides oma eluga mõnes kõrbes või džunglis. Tõsiasi, et oleme saanud kokku kas või veel ühe pühaga ja võtnud sakramenti, aitab meil hakata tundma tänulikkust ja armastust Jumala headuse vastu.

    Tänu prohvet Joseph Smithile ja taastatud evangeeliumile on veel üheks õnnistuseks, mille võime üles tähendada, see, et meil on võimalus võtta igal nädalal sakramenti, mis on ettevalmistatud, õnnistatud ja jagatud Jumala volitatud teenijate poolt. Me võime olla tänulikud, kui Püha Vaim kinnitab meile, et Taevane Isa peab kinni sakramendipalve sõnadest, mida need volitatud preesterluse hoidjad ütlevad.

    Kõikidest õnnistustest, mida võime loetleda, on teistest tunduvalt suurem andestuse tunne, mis tuleb siis, kui saame osa sakramendist. Me tunneme suuremat armastust ja tänulikkust Päästja vastu, kelle piiritu ohverdus tegi võimalikuks meil patust puhtaks saada. Kui me võtame leiba ja vett, peame me meeles, et Ta kannatas meie eest. Ja kui me tunneme tänulikkust selle eest, mida Ta on meie jaoks teinud, tunneme me Tema armastust ja armastame Teda.

    Armastuse õnnistused, mis me saame, muudavad meil käskudest kinni pidamise kergemaks, et „teda alati meeles pida[da]”5 Te võite tunda, nagu mina, isegi armastust ja tänulikkust Püha Vaimu suhtes, kes, nagu Taevane Isa on lubanud, on alati koos meiega, niikaua kui me jääme ustavaks enda sõlmitud lepingutele. Me võime kõiki neid õnnistusi üles tähendada igal pühapäeval ja tunda tänulikkust.

    Hingamispäev on samuti ideaalne aeg pidada meeles meie ristimisvetes tehtud lepingut Taevase Isa lapsi armastada ja teenida. Selle lubaduse täitmise juurde hingamispäeval kuulub ka klassis või kvoorumis kogu südamest osalemine, et seal koos meiega viibivate vendade ja õdede seas usku ja armastust suurendada. See lubadus sisaldab meie kutsetes rõõmuga teenimist.

    Ma olen tänulik paljude pühapäevade eest, mil õpetasin diakonite kvoorumit Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis Bountifulis, aga ka pühapäevakooli klassi Idaho osariigis. Ja ma mäletan aegu, kui teenisin oma naise abilisena lastetoas, kus minu põhiülesandeks oli mänguasju laiali jagada ja pärast kokku korjata.

    Kulus aastaid, enne kui Vaimu kaudu mõistsin, et minu lihtne Issanda teenimine oli Taevase Isa laste elus oluline. Minu üllatuseks mäletasid mõned neist mu ebatäiuslikke püüdeid neil hingamispäevadel neid Õpetaja nimel teenida ja tänasid mind.

    Just nagu me vahel ei näe hingamispäeval meie endi teenimise tulemusi, ei pruugi me näha teiste Issanda teenijate üha suurenevat mõju. Kuid Issand ehitab oma kuningriiki vaikselt oma ustavate ja alandlike teenijate kaudu ilma suurema kärata hiilgava tuhandeaastase tuleviku poole. Selle kasvava hiilguse nägemiseks on vaja Püha Vaimu.

    Ma kasvasin üles, käies sakramendikoosolekutel New Jersey väikeses mõneliikmelises koguduses koos mõne liikme ja ühe perekonnaga. Minu enda perekonnaga! Ma sain ristitud seitsekümmend viis aastat tagasi Philadelphias, ainsas Kiriku ehitatud kogudusehoones kogu Pennsylvania või New Jeresy osariigi peale. Kuid Princetonis, kus tookord oli üks väikene kogudus, on nüüd kaks suurt kogudust. Ja vaid mõni päev tagasi esinesid Ameerika Ühendriikide Philadelphia templi pühitsemisele eelnenud pidustustel tuhanded noored.

    Noore mehena kutsuti mind ringkonna misjonäriks ainsas kogudusehoones kus me New Mexico osariigis Albuquerques pühapäeviti Jumalat kummardasime. Tänapäeval on seal tempel ja neli vaia.

    Ma lahkusin Albuquerquest, et minna kooli Massachusettsi osariiki Cambridge’i. Seal oli üks kogudusehoone ja ringkond, mis hõlmas suure osa Massachusettsi ja Rhode Islandi osariikidest. Sõitsin üle selle kauni maa küngaste sakramendikoosolekutele pisikestesse kogudustesse, mis tegutsesid enamuses üüripinnal või selleks kohandatud kodudes. Nüüd on Belmontis, Massachusettsis Jumala püha tempel ja vaiad, mis ulatuvad üle kogu selle piirkonna.

    See, mida ma tookord ei suutnud selgelt näha, oli see, et Issand valas nendel väikestel sakramendikoosolekutel inimeste peale välja oma Vaimu. Ma võisin seda tunda, kuid ma ei suutnud näha Issanda kavatsuste ulatust ja ajastust, ehitada ja austada oma kuningriiki. Prohvet nägi ilmutuse kaudu ja tähendas üles selle, mida me nüüd võime ise näha. Nefi ütles, et meid ei saa palju olema, kuid meie kasvav positiivne mõju saab olema muljetavaldav:

    „Ja sündis, et ma nägin Jumala Talle kirikut, ja selle liikmeid oli vähe. ‥

    Ja sündis, et mina, Nefi, nägin Jumala Talle väge, et see laskus Talle kiriku pühade peale ja Issanda lepingurahva peale, kes olid hajutatud kogu maa pinnal, ja nad olid relvastatud õigemeelsuse ja Jumala väega suures auhiilguses.”6

    Sel ajajärgul on Õpetuses ja Lepingutes ülestähendatud sarnane prohvetlik kirjeldus meie oludest ja eesseisvatest võimalustest:

    „Te ei ole veel aru saanud, kui suured õnnistused on Isal tema enda kätes ja teie jaoks valmistatud;

    ja te ei suuda taluda kõiki asju praegu; ometi, olge rõõmsad, sest mina juhin teid edasi. Kuningriik on teie ja selle õnnistused on teie ning igaviku aarded on teie.

    Ja see, kes võtab kõik asjad vastu tänuga, tehakse hiilgavaks ja selle maa asjad lisatakse temale, isegi sajakordselt, jah, rohkemgi veel.”7

    Ma olen tundnud, et kõikjal Kirikus on suurenenud tänulikkus õnnistuste eest ja armastus Jumala vastu. See tundub kiirenevat Kiriku liikmete seas ajal ja kohtades, kui toimuvad nende usu proovilepanekud, mil nad peavad anuma Jumalalt abi isegi edasi elamiseks.

    Aeg, mil me elame, kätkeb endas raskeid katsumusi, nagu oli Alma rahval julma Amuloni käe all, kes asetas nende õlgadele koormad, mis olid neile liiga rasked kanda:

    „Ja sündis, et nende kannatustes tuli neile Issanda hääl, öeldes: Tõstke pea püsti ja olge täis tröösti, sest ma tean seda lepingut, mille te olete minuga teinud; ja ma teen oma rahvaga lepingu ja vabastan nad orjusest.

    Ja ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal, nimelt nii kaua, kui te olete orjuses; ja seda ma teen, et te võiksite seista edaspidi kui minu tunnistajad; ja et te võiksite kindlalt teada, et mina, Issand Jumal, toetan oma rahvast nende kannatustes.

    Ja nüüd, sündis, et koormad, mis olid asetatud Alma ja tema vendade peale, tehti kergeks; jah, Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele.”8

    Me oleme teiega tunnistajateks, et kui oleme kinni pidanud Jumalaga sõlmitud lepingutest, eriti veel siis, kui see oli raske, on Ta kuulnud meie tänupalveid selle eest, mida Ta on juba meie heaks teinud, ja vastanud palvele saada juurde jõudu, et ustavalt vastu pidada. Ta on muutnud meid enam kui vaid korra rõõmsaks, aga ka tugevaks.

    Võite mõelda, mida te saaksite teha, et tänasel hingamispäeval elada ja Jumalat kummardada, et näidata oma tänutunnet ning tugevdada nii ennast kui teisi katsumusteks, mis meil ees seisavad.

    Võiksite täna alustada isiklikust ja perega tehtavast tänupalvest kõige eest, mida Jumal on teie heaks teinud. Võiksite palvetada, et teada, mida Issand soovib, et te teeksite, et teenida Teda ja teisi. Eriti võiksite palvetada selle eest, et Püha Vaim räägiks teile kellestki, kes on üksildane või kel on midagi vaja, kelle juurde Issand soovib, et te läheksite.

    Ma võin teile lubada, et teie palvetele vastatakse, ja kui te tegutsete vastavalt saadud vastustele, leiate te rõõmu hingamispäeval ja teie süda on tulvil tänulikkust.

    Ma tunnistan, et Isa Jumal teab ja armastab teid. Päästja, Issand Jeesus Kristus lepitas teie patud armastusest teie vastu. Nemad, Isa ja Poeg, teavad teie nime, nagu nad teadsid prohvet Joseph Smithi nime, kui nad talle ilmusid. Ma tunnistan, et see on Jeesuse Kristuse Kirik ja et Ta austab lepinguid, mida te Jumalaga sõlmite ja uuendate. Teie loomus muudetakse, nii et see saab rohkem Päästja sarnaseks. Teile antakse jõudu seista vastu kiusatustele ja tõe üle kahtlemisele. Te leiate rõõmu hingamispäevast. Ma luban seda teile Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

    Näita viited