Esimese Presidentkonna sõnum, jaanuar 2017

Keskele sihtimine

President Dieter F. Uchtdorf

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

Prindi Jaga

    Hiljuti vaatasin ma, kuidas rühm inimesi harjutas vibulaskmist. Pelgalt vaatamisega sai mulle selgeks, et kui sa soovid vibu ja noole käsitsemist selgeks saada, nõuab see aega ning harjutamist.

    Minu arvates ei ole võimalik saada meisterlikuks vibulaskjaks tühja seina pihta lastes ning seejärel märklauda noolte ümber joonistades. Tuleb selgeks õppida märgi üles leidmise ja märklaua keskme pihta laskmise kunst.

    Sihtmärkide maalimine

    Esmalt laskmine ja hiljem märklaua joonistamine võib esmapilgul kõlada natuke absurdselt, kuid mõnikord käitume just nii elu teistes olukordades.

    Kiriku liikmetena on meil kalduvus end lojaalselt siduda evangeeliumi programmide, küsimuste ning isegi õpetustega, mis tunduvad meile huvitavad, tähtsad või nauditavad. Meil on kiusatus nende ümber märklaudu joonistada, mis paneb meid uskuma, et sihime evangeeliumi keskmesse.

    Seda on lihtne teha.

    Aegade jooksul oleme Jumala prohvetitelt saanud suurepärast nõu ja inspiratsiooni. Samuti saame juhatust ja selgitusi erinevatest Kiriku väljaannetest, käsiraamatutest ning juhenditest. Me võime väga lihtsalt valida endale evangeeliumi lemmikteema, joonistada selle ümber märklaua ning loogiliselt väita, et oleme kindlaks määranud evangeeliumi keskpunkti.

    Päästja selgitab

    See pole meie ajastule ainuomane probleem. Muistsel ajal veetsid usujuhid palju aega süstematiseerides, järjestades ning väideldes, milline sadadest käskudest oli kõige olulisem.

    Ühel päeval üritas rühm usuõpetajaid tõmmata Päästjat väitlusesse. Nad palusid tal kaasa lüüa arutelus, milles nad ei suutnud üksmeelele jõuda.

    Nad küsisid Temalt: „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?”

    Me teame, kuidas Jeesus vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.

    See on suur ja esimene käsk.

    Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast.

    Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!”1

    Palun pange tähele viimast lauset: „Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!”

    Päästja mitte ainult ei näidanud meile märklauda, vaid Ta pani paika ka keskpunkti.

    Märgile pihta saamine

    Kiriku liikmetena sõlmime lepingu, et võtame Jeesuse Kristuse nime enda peale. Selles lepingus sisaldub mõistmine, et pürgime Jumalast rohkem õppima, armastame Teda, suurendame usku Temasse, austame Teda, kõnnime Tema rajal ning seisame vankumatult Tema tunnistajatena.

    Mida rohkem Jumalast õpime ning Tema armastust enda vastu tunneme, seda rohkem mõistame, et Jeesuse Kristuse lõputu ohver on Jumala jumalik and. Ja Jumala armastus inspireerib meid kasutama tõelise meeleparanduse teed, mis viib meid andestuse imeni. See protsess võimaldab meil omada suuremat armastust ning kaastunnet ümbritsevate inimeste vastu. Õpime nägema siltidest kaugemale. Seisame vastu kiusatusele teisi süüdistada või nende üle kohut mõista nende pattude, puuduste, vigade, poliitiliste vaadete, usuliste veendumuste, rahvuse või nahavärvi tõttu.

    Näeme kõiki, keda kohtame, meie Taevase Isa lastena – meie vendade või õdedena.

    Ulatame teistele abikäe mõistmise ja armastusega, ka nendele, keda ei ole ehk eriti lihtne armastada. Me leiname koos nendega, kes leinavad, ja trööstime neid, kes vajavad tröösti.2

    Ja mõistame, et meil puudub vajadus piinelda evangeeliumi õige märklaua pärast.

    Märklauaks on kaks suurt käsku. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos.3 Kui me seda tunnustame, siis kõiki teisi asju mõistetakse vastavalt nende tegelikule tähtsusele.

    Kui meie peamine tähelepanu, mõtted ning püüded on suunatud armastuse suurendamisele Kõikvõimsa Jumala vastu ja armastuse näitamisele teiste vastu, siis võime teada, et oleme leidnud õige märklaua ning sihime keskele – Jeesuse Kristuse tõelisteks jüngriteks muutumisele.