Rahu eest palvetamine

Minu vanematel olid tihti pärast kirikut koosolekud ja mina vaatasin oma kolme noorema venna järele ning aitasin neile lõunat valmistada – kuigi nad ärritusid sageli ja olid näljased. Kui nad tülitsema hakkasid, õnnestus mul tavaliselt nende väike probleem kiiresti lahendada. Mõnikord oli aga raske rahu teha, kui tülitsemine oli alanud, kuna ma ise ärritusin.

Ühel pärastlõunal oli minu vendadel eriti raske üksteisega läbi saada. Leidsin, et minu püüdlused neid rahustada tegid asja ainult hullemaks, kuna olin endast väljas. Nii ma siis valmistasin lõunasöögi ja olin tasa. Lõpuks kuulutasin ma: „Ma ütlen palve. Kas me võiksime palun ühe minuti vaikselt olla?” Kui nad olid vakka jäänud, palusin ma toidule õnnistust. Enne palve lõpetamist lisasin: „Ja palun aita meil olla rahutegijad.”

Alguses paistis, et nad ei kuulnud, ja hakkasid taas tülitsema. See häiris mind, kuid ma teadsin, et pean olema nii armastav ja rahulik kui suudan, kuna olin just rahu nimel palvetanud. Minuti pärast tundsin end väga rahulikuna. Sõin ilma midagi ütlemata ja lõpuks jätsid poisid tülitsemise. Ma mõistsin, et rahu, mida tundsin, oli vastus lihtsale palvele. Ma palusin, et võiksin olla rahutegija, ja minu Taevane Isa oli aidanud mul püsida rahulikuna, kuigi tundsin kiusatust karjuda. Ma tean, et Ta võib meile tõepoolest rahu anda.