Vana perekonna- album: perelugude vägi
Autor elab Ameerika Ühendriikides New Yorgis.
Minu esivanemate pärand elab minu kaudu edasi ja muudab mu elu pidevalt aina paremaks.
Ühel suvehommikul enne teist maailmasõda ärkas minu vanavanaisa nagu alati enne päikesetõusu. Ta astus välja oma majast, mis asus mäekünkal, kust avanes vaade rohelisele orule ja tema külale Rumeenias, ning istus hommikusest kastest märjale rohule, ise sügavalt mõtteis – mõtteis, mida ta oli mõlgutanud juba pikka aega. Ta oli haritud mees, kel oli suur süda ning uudishimulik meel. Kõik külaelanikud armastasid ja austasid teda.
Pärast päikesetõusu läks ta koju ja tunnistas oma naisele, et tal oleks huvi näha, milline näeks välja tema matusetalitus, ning ta soovis korraldada matusetalituse proovi. Ta pani kuupäeva paika, ostis kirstu, palkas preestri ja professionaalsed leinajad ning kõik teised asjad, mida kreekakatoliku traditsioon nõudis. Siis saabus proovimatuse päev. Keset küla seati üles peielauad, perekond oli musta riietatud, tuli preester, minu vanavanaisa heitis kirstu pikali, seades padjad nii, et võiks kõike hästi näha, ja matuserongkäik algas. Pärast tseremoonia lõppu kutsuti kogu küla peielauda ja täitus minu vanavanaisa unistus omaenda matustel tantsida. Ta elas veel 20 aastat, sagedasti kontrollides, kas ta ikka veel oma kirstu mahub.
Mitte ainult nimed ja kuupäevad
Ma ei ole oma vanavanaisa kunagi kohanud, kuid tema lugu on alati olnud minu lemmik kõikidest lugudest, mida mu vanavanemad jutustasid. Iga päev pajatasid vanavanemad mulle ja mu vendadele-õdedele lugusid meie esivanematest, sellest, kust nad tulid, millised nad olid, millised olid nende väärtushinnangud, unistused ja lootused. Pärast pühapäevaeinet võtsid vanavanemad välja perealbumi, igat lehte keerates elustusid lood ning südamed liideti kokku armastusemustris, mis laiub üle kuue põlvkonna. Minu jaoks ei olnud need vaid vanad fotod, mille taha olid kritseldatud nimed ja kuupäevad. Iga näo taga oli isa või ema, poeg või tütar, vend või õde ja seega anti nende pärand koos teiste peretraditsioonidega mulle edasi.
Jõud katsumuste ajal
Kui ma sain 19-aastaseks, olid minu vanemad ja enamus mu lähisugulastest surnud ja paljud asjad, mida olin pärinud, olid kas kadunud või varastatud. Ja siiski on üks asi, mida aeg, loodusõnnetused või isegi surm ei suuda iial hävitada: minevikust olevikku ja tulevikku ulatuv sild, mida ehitas iga minu pere liige. Tänu nende usinusele on lõimed, mis seovad kokku meie pereliikmete südamed, andnud mulle jõudu saada üle rasketest olukordadest.
Kui minu vanemad ja vanavanemad surid, tundsin ma nii sügavat kurbust, et kahtlesin, kas mul jätkub edasi minekuks küllalt jõudu. Mind õnnistati, et võisin tunda nende mõju teiselt poolt eesriiet, ja see aitas mul saada suure tunnistuse päästmisplaanist, elust pärast surma ja hiljem templitalitustest, mis on nii vajalikud meie päästeks. Ma ei kohtunud kunagi oma vanavanavanematega või enamiku oma tädide ja onudega, kuid iga kord, kui ma võtan kätte vana perealbumi nende piltidega, näen ma nende silmis ennast. Mina olen see, kes ma olen, tänu kõigile neile, kes elasid enne mind. Nende kogemused ja tarkus on aidanud vermida minu iseloomu ja on mind elus juhatanud.
Üks suurimaid kingitusi, mida minu pere on minu varajasest lapsepõlvest alates mulle andnud, on teadmine minu pere minevikust ja veendumus, et olen minevikku ja tulevikku siduv lüli. Samuti tean, et tulin maa peale, et elada oma lugu – et seda uurida, kogeda ja hinnata. Teadmised perekonnalugudest aitavad mind läbi kõigist elu katsumustest.
Mõtlen tihti oma perele teisel pool eesriiet ja ohverdustele, mida nad tegid, et minu elu võiks olla parem. Ma mõtlen templitalitustele, mis võimaldavad meil olla ühel päeval taas koos ühtse perena. Ja ma mõtlen minu Päästja lepitusele, kes selle kõik võimalikuks tegi. Ta tasus hinna, et meie võiksime elada. Sellepärast me armastame Teda ja kummardame Teda tänuga täna ja igavesti.