Päästja lepitus: tõelise kristluse alus

Kolmandas usuartiklis on kirjas: „Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.”

Sõna „päästetud” viitab selles kontekstis jõudmist kõrgeimale hiilguseastmele selestilises kuningriigis. Kõik, kes tulevad maa peale, tõusevad üles, kuid selleks, et saada igavene elu, täielikud igavese arengu õnnistused, peab iga inimene kuuletuma seadustele, saama talitused ja sõlmima evangeeliumi lepingud.

Miks võis Jeesus Kristus ainsana maailma patud lepitada? Ta vastas kõigile nõuetele.

Jeesus sündis surelikkusele eelnenud maailmas Taevastele Vanematele. Ta oli meie Taevase Isa Esmasündinu. Ta oli algusest peale valitud. Ta kuuletus oma Isa tahtele. Pühakirjades räägitakse sageli rõõmust, mida Taevane Isa oma Pojast tunneb.

Me loeme Matteuse evangeeliumist: „Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!”” (Mt 3:17)

Luukas on pannud kirja: „Ja hääl kostis pilvest ning ütles: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!”” (Lk 9:35)

Ja Küllusliku maa templis kuulsid inimesed pärast Päästja ülestõusmist Isa häält: „Vaadake mu Armastatud Poega, kellest mul on hea meel.” (3Ne 11:7)

Mul on eriti südantliigutav lugeda, et kui Jeesus Ketsemani aias kannatas, saatis Isa suurest armastusest ja kaastundest oma Ainusündinud Poja vastu ingli Teda trööstima ja Talle jõudu andma (vt Lk 22:43).

Kujutis

Christ before the crowd

J. Kirk Richards. Ecce Homo.

Jeesus pidi olema nõus oma elu meie eest andma.

Suures Taevases nõukogus ütles Lutsifer, „koidutäht” (Js 14:12; ÕL 76:26–27):

„Vaata, siin ma olen, saada mind, mina olen siis su poeg ja ma lunastan kogu inimkonna, nii et ükski hing ei lähe kaduma, ja ma tõesti teen seda, mispärast anna mulle oma au.

Aga vaata, minu Armastatud Poeg, kes oli minu Armastatu ja Väljavalitu algusest peale, ütles minule: Isa, sinu tahe sündigu ja hiilgus olgu igavesti sinu.” (Ms 4:1–2; vt ka Aabr 3:27)

Suurest armastusest oma Isa ja kõigi meie vastu ütles Poeg: „Saada mind!” Öeldes „saada mind”, kasutas Ta oma valikuvabadust.

„Nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ja ma jätan oma elu lammaste eest. ‥

Sellepärast Isa armastab mind, et ma jätan oma elu, et seda jälle võtta.

Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna ma olen saanud oma Isalt!” (Jh 10:15, 17–18)

Kui Päästja oleks soovinud, oleksid inglite leegionid võinud Ta ristilt otse Tema Isa juurde viia. Kuid Ta kasutas valikuvabadust, et ohverdada end meie eest, et täita oma ülesanne surelikkuses ja pidada vastu lõpuni, tuues lepitusohvri.

Jeesus tahtis tulla maa peale ja oli selleks kõlblik. Ja tulles ütles Ta: „Sest ma olen taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud.” (Jh 6:38)

Peetrus õpetas, et Jeesus „oli ette määratud enne maailma rajamist” (vt 1Pt 1:19–21).

Prohvetid on kuulutanud ette Jeesusest Kristusest ja Tema missioonist kõikidel ajajärkudel. Suure usu tõttu näidati Eenokile imelist nägemust Päästja sünnist, surmast, taevasse tõusmisest ja teisest tulemisest:

„Ja vaata, Eenok nägi Inimese Poja tulemise, nimelt lihas tulemise päeva; ja tema hing rõõmustas, öeldes: Õigemeelne on üles tõstetud ja Tall on tapetud maailma rajamisest peale. ‥

Ja Issand ütles Eenokile: Vaata! Ja ta vaatas ning nägi, et Inimese Poeg oli üles ristile tõstetud inimeste kombe kohaselt;

ja ta kuulis valju häält, ja taevad kaeti eesriidega, ja kõik Jumala loodud leinasid, ja maa oigas, ja kaljud rebenesid, ja pühad tõusid üles ning said kroonitud Inimese Poja paremal käel hiilguse kroonidega. ‥

Ja Eenok nägi, et Inimese Poeg läks üles Isa juurde. ‥

Ja sündis, et Eenok nägi Inimese Poja tulemise päeva viimsel ajal, mil ta tuleb tuhandeks aastaks maale õigemeelsuses elama.” (Ms 7:47, 55–56, 59, 65)

Umbes 75 aastat enne Kristuse sündi tunnistas Amulek: „Vaata, ma ütlen teile, et ma tean, et Kristus tuleb inimlaste sekka, et võtta enda peale oma rahva üleastumised, ja et ta lepitab maailma patud; sest seda on rääkinud Issand Jumal.” (Al 34:8)

Kujutis

Mary at the tomb

J. Kirk Richards. Ristilt alla võtmine.

Jeesus Kristus oli ainus, kes võis tuua lepitusohvri, kuna Ta sündis surelikule emale, Maarjale, ja oli saanud eluväe oma Isalt (vt Jh 5:26). Tänu sellele eluväele sai Ta võitu surmast, haua vägi tunnistati kehtetuks ning Temast sai meie Päästja, Vahemees ja ülestõusmise Isand, mille kaudu antakse meile kõigile pääste ja surematus. Tänu Jeesuse Kristuse lepitusohvrile tõuseme me kõik üles ja meist saavad surematud.

Teine usuartikkel väidab: „Me usume, et inimesi karistatakse nende endi pattude ja mitte Aadama üleastumise eest.”

Valikuvabadust kasutades rakendame me usku. Kui oleme usinad, saame meelt parandada, kuid ei saa seda teha ilma lepituseta.

Moosese raamatus õpetatakse meile: „Sellest levis rahva seas ütlus, et Jumala Poeg on lepitanud algse süü, mispärast vanemate pattude eest ei saa panna vastutust laste peade peale, sest nemad on maailma rajamisest peale süüta.” (Ms 6:54)

Teises Nefi raamatus edastatakse meile tähtis õpetus:

„Sest nagu surm on tulnud kõikidele inimestele, et täita suure Looja halastavat plaani, peab paratamatult olema ka ülestõusmise vägi, ja ülestõusmine peab inimesele tulema langemise tõttu; ja langemine tuli üleastumise tagajärjel; ja kuna inimesest sai langenud, lõigati nad Issanda juurest ära.

Mispärast, peab paratamatult olema lõputu lepitus – kui ei oleks lõputut lepitust, ei saaks rikutus riietuda rikkumatusega. Mispärast, esimene kohtuotsus, mis inimesele langetati, jääks lõputult kestma. Ja kui nõnda, jääks see liha oma emasse maasse mädanema ja lagunema, et enam mitte tõusta.” (2Ne 9:6–7)

Päästja ütleb Õpetuses ja Lepingutes: „Isa, vaata selle kannatusi ja surma, kes ei teinud pattu, kellest sul oli hea meel; vaata oma Poja valatud vere peale, tema vere peale, kelle sa andsid, et sina ise võiksid saada austatud.” (ÕL 45:4)

Jeesus oli ainus inimene, kes oli täiuslik, kellel polnud pattu. Ohverdus tähendas Vanas Testamendis vereohvrit, osutades meie Issanda ja Lunastaja ristiohvrile lepitusohvri täideviimiseks. Kui muistsetes templites toodi vereohvreid, ohverdasid preestrid igati täiusliku veatu talle. Tema puhtuse tõttu öeldakse Päästja kohta pühakirjades sageli „Jumala Tall” (vt nt Jh 1:29, 36; 1Ne 12:6; 14:10; ÕL 88:106).

Peetrus õpetas, et meid lunastatakse „Kristuse kui veatu ja laitmatu talle kalli verega” (1Pt 1:19).

Järgmistest salmidest selgub, et Päästja tasus oma lepitusega meie pattude eest:

„Meie kõik oleme eksinud nagu lambad, igaüks meist on pöördunud oma teele ja Issand on lasknud meie kõigi süütegudel tema peale tulla.” (Mo 14:6)

„Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime. ‥

Sest kui meid Jumalaga lepitati tema Poja surma kaudu, kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud.

Aga mitte ainult seda, vaid me kiitleme ka Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me nüüd oleme saanud lepituse. ‥

Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks.” (Rm 5:8, 10–11, 19)

„Et läheks täide, mis on öeldud prohvet Jesaja kaudu: „Tema võttis enese peale meie haigused ja kandis meie tõved!”” (Mt 8:17)

„Aga Jumal ei lakka olemast Jumal ja halastus nõuab patukahetsejat ja halastus tuleb lepituse tõttu ja lepitus teeb teoks surnute ülestõusmise; ja surnute ülestõusmine toob inimesed tagasi Jumala juurde; ja nõnda taastatakse nad tema juurde kohtumõistmiseks seaduse ja õigluse kohaselt nende tegude järgi. ‥

Ja nõnda Jumal teostab oma suured ja igavesed eesmärgid, mis olid valmistatud maailma rajamisest peale. Ja nõnda tuleb inimeste pääste ja lunastamine ja ka nende hävitamine ning õnnetus.” (Al 42:23, 26)

Kujutis

Christ on the cross

J. Kirk Richards. Hall päev Kolgatal.

Jeesus Kristus pidas vastu nii Ketsemani katsumustele, kannatustele, ohvrile kui ka piinadele Kolgata ristil. Siis sai Ta lõpuks öelda: „See on lõpetatud!” (Jh 19:30) Ta oli lõpetanud oma töö surelikkuses ja pidanud vastu lõpuni, tuues seeläbi lepitusohvri.

Ta ütles aias: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!” (Mt 26:39)

Õpetuses ja Lepingutes õpetatakse meile:

„Milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema, ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest –

ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.” (ÕL 19:18–19)

Jeesus ütles oma Isale: „Mina olen sind austanud maa peal; ma olen lõpetanud selle töö, mille sa oled andnud mulle teha.” (Jh 17:4)

Ja seejärel ristil, „kui nüüd Jeesus äädikat oli võtnud, ütles ta: „See on lõpetatud!” Ja ta nõrgutas pead ning heitis hinge” (Jh 19:30).

Jeesus tuli maa peale ega loobunud oma jumalikkusest, et Ta võiks tuua lepitusohvri, ning pidas vastu lõpuni.

Täna peame me Päästja lepitusohvrit meeles leiva ja vee võrdkujudega – Tema ihu ja vere sümbolitega –, mis Issanda viimasel õhtusöömaajal Tema apostlitega sisse seati.

„Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile ning ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!”

Samuti ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.”” (Lk 22:19–20)

Me loeme salmidest Johannese 11:25–26:

„Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!

Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.”

Lisaks loeme: „Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!” (Jh 6:51)

„Maailma elu” tähendab igavest elu.

Me peame ennast ja oma perekonda iga nädal ette valmistama, et olla väärilised võtma sakramenti ja uuendama oma lepinguid meeltparandava südamega.

Kujutis

Resurrected Christ

J. Kirk Richards. Ära kahtle, Toomas.

Isa saatis oma Poja maa peale, mis ongi alandumine, et lubada Ta risti lüüa ja Tal teha läbi kõik see, mida Ta pidi läbi tegema. Me loeme Johannese evangeeliumist:

„Jeesus ütleb ‥ : „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!

Kui te mind oleksite ära tundnud, siis te tunneksite ka minu Isa, ja sellest ajast te tunnete teda ja olete teda näinud!”” (Jh 14:6–7)

„Selles on armastus - ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest.” (1Jh 4:10)

Lepituse tähendus on kooskõlastamine või rahusobitamine.

Igaüks, kes tuleb maa peale ja saab sureliku keha, tõuseb üles, kuid meil tuleb teha tööd, et saada ülestõusmise õnnistus ustavuse, valikuvabaduse, kuulekuse ja meeleparanduse kaudu. Koos õiglusega jagatakse välja ka halastus, mis teeb võimalikuks meeleparanduse.

Kuna oleme otsustanud järgida Jeesust Kristust ja pidada Teda oma Lunastajaks, võtame Tema nime ristimisel enda peale. Me võtame vastu kuulekuse seaduse. Me lubame, et peame Teda alati meeles ja peame kinni Tema käskudest. Kui võtame sakramenti, uuendame oma lepinguid.

Lepinguid uuendades antakse meile lubadus, et Tema Vaim on alati meiega. Kui lubame Tema Vaimul tulla oma ellu ja seda juhtida, võime naasta Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse juurde, mis on see õnneplaan – päästmisplaan –, mis Neil on meie jaoks.