Ilma nimesildita misjonär

Mul on koolis sellise isikupäraga õpetaja, et mõned võivad karta jagada käsitletava teema kohta oma vastupidist arvamust. Ühel päeval hakkasime rääkima viimse aja misjonäridest. Ma teadsin, et võiksin tema küsimusele vastata, kuid tundsin, et ei peaks seda tegema. Seega ütlesin ainult nii palju kui vaja, et ta hetkel rahule jääks.

Järgmiste nädalate jooksul ei suutnud ma lakata meie vestlusele mõtlemast. Lõpuks tuli mulle mõte, et peaksin andma talle Mormoni Raamatu mõne äramärgitud fraasiga misjonitöö kohta. See mõte hirmutas mind, kuid ei kadunud. Ma teadsin, et see oli õhutus, mida ma pidin järgima.

Umbes kaks kuud hiljem oli mul Mormoni Raamat valmis. Terve päeva tundsin ma, et see raamat põletab augu mu seljakotti. Need kolm sekundit, mis mul kulusid, et see enne talvevaheajale minemist õpetajale anda, olid minu elu kõige hirmuäratavamad.

Esimesel päeval pärast vaheaega läksin ma tema klassist mööda, kuid pelgasin sisse minna. Siis kuulsin ma teda mind kutsumas ja ta andis mulle kaardi. Ma lugesin seda koridoris. Ta kirjutas, et oli põhjalikult uurinud minu märgitud kirjakohti ja hakanud mõistma, miks ma usun.

Nüüd olen ma elevil, kui saan evangeeliumi jagada, ja isegi rohkem elevil, et saan peagi teenida oma Taevast Isa misjonil.