Kui prohvet Joseph Smith kutsus vanem Heber C. Kimballi (1801–1868) avama misjonärina päästmise uks Inglismaal, tundis vanem Kimball ennast küündimatuna.

„Oo Issand,” kirjutas ta, „ma olen kogeleva keelega mees ja üleüldse sellise töö jaoks sobimatu.”

Vanem Kimball võttis kõigest hoolimata kutse vastu, lisades: „Need kaalutlused ei ajanud mind kohustuse rajalt eemale; kohe kui ma mõistsin minu Taevase Isa tahet, tundsin otsusekindlust minna vastu kõigile ohtudele, uskudes, et Tema toetab mind oma kõikvõimsa väega ja annab mulle kõik vajalikud omadused.”1

Mu noored vennad ja õed, kes olete kutsutud põhimisjonile! Teid kutsutakse tööle, kuna teil – just nagu vanem Kimballil – on „soov teenida Jumalat” (ÕL 4:3) ning te olete valmis ja väärilised.

Vanemaealised abielupaarid! Teid kutsutakse tööle samadel põhjustel. Kuid teie ei too endaga ainult soovi teenida, vaid samuti aastatepikkuse ohverduse, armastuse ja kogemustega saadud tarkuse, mida teie Taevane Isa võib kasutada, et puudutada Tema tõde otsivate poegade ja tütarde südant. Kahtlemata olete te õppinud, et me ei või kunagi tõeliselt Jumalat armastada seni, kuni me teenime Teda teisi teenides.

Oma soovile misjonärina teenida lisate te usu, meelekindluse, julguse ja enesekindluse, sihiteadlikkuse ja vastupidavuse, kindlameelsuse ja pühendumise. Pühendunud misjonärid võivad misjoniväljal saata korda imesid.

President John Taylor (1808–1887) võttis kokku misjonäride olulised omadused järgmiselt: „Sellised mehed [ja naised ja abielupaarid], keda me soovime näha jagamas evangeeliumi, on mehed, kellel on usku Jumalasse; mehed, kellel on usku oma religiooni; mehed, kes austavad oma preesterlust; mehed, keda Jumal usaldab. ‥ Me tahame mehi, kes on täis Püha Vaimu ja Jumala väge[,] ‥ auväärseid, ausameelseid, vooruslikke ja puhtaid mehi.”2

Issand on kuulutanud:

„Sest vaata, põld on juba lõikuseks valge; ja ennäe, see, kes lööb sisse oma sirbi kõigest väest, see varub hoiule, et ta ei hukkuks, vaid toob pääste oma hingele;

ning usk, lootus, ligimesearmastus ja armastus, pilk suunatud üksnes Jumala aule, teevad ta kõlblikuks selleks tööks” (ÕL 4:4–5).

Teie kutse on tulnud inspiratsiooni kaudu. Ma tunnistan, et kelle Jumal kutsub, selle teeb Jumal kõlblikuks. Kui te palvemeelselt Issanda viinamäel töötate, saate taevast abi.

Teile saavad osaks kaunid lubadused, mille Issand andis misjonäridele selle evangeeliumi ajajärgu algusaegadel, nagu need on kirjutatud Õpetuses ja Lepingutes: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada” (ÕL 84:88).

Te ehitate teenides rikkalikke igavesi mälestusi ja sõprussidemeid. Ma ei tea ühtegi tegevusvälja, mis annaks rikkalikuma õnnesaagi kui misjoniväli.

Nüüd mõned sõnad vanematele, õdedele ja abielupaaridele, kes mistahes põhjusel ei pruugi suuta oma aega misjoniväljal lõpule viia: Issand armastab teid. Ta hindab teie ohverdust. Ta teab teie pettumist. Teadke, et Tal on teie jaoks ikka veel töö teha. Ärge laske Saatanal endale muud öelda. Ärge tundke masendust, ärge heituge, ärge heitke meelt.

Nagu ma ütlesin üldkonverentsil pärast seda, kui mind kutsuti Kirikut juhtima: „Ärge kartke! Olge rõõmsad! Tulevik on sama helge nagu teie uskki.”3 See lubadus kehtib teile ikka veel. Seega ärge kaotage usku, kuna Issand ei ole kaotanud usku teisse. Pidage kinni oma lepingutest ja minge edasi.

Maailm vajab Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Õnnistagu Issand misjonärisüdamega kõiki Tema pühasid – vaatamata sellele, kus me teenime.

Näita viited

Viited

  1. 1.

    Heber C. Kimball. Orson F. Whitney raamatus „Life of Heber C. Kimball”, 3. kd (1967), lk 104.

  2. 2.

    Teachings of Presidents of the Church: John Taylor, 2001, lk 73.

  3. 3.

    Thomas S. Monson. Olge rõõmsad. – 2009. a kevadine üldkonverents.