Esimese Presidentkonna sõnum, august 2017

Jüngrielu

President Dieter F. Uchtdorf

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

Prindi Jaga

    Kolmkümmend aastat tagasi astus Ghanas üks noor kolledžitudeng nimega Doe esimest korda viimse aja pühade kogudusehoonesse. Sõber oli Doe endaga kaasa kutsunud ja Doe tahtis näha, milline see Kirik on.

    Inimesed olid Kirikus nii lahked ja soojad, et ta imestas: „Mis kirik see selline on?”

    Kirik avaldas Doele sedavõrd muljet, et ta otsustas rohkem teada saada Kiriku ja sealsete inimeste kohta, kes olid täis nii suurt rõõmu. Kuid kui ta seda tegi, hakkasid ta heasoovlik pere ja sõbrad teda takistama. Nad rääkisid Kiriku kohta kohutavaid asju ja tegid kõik, mis suutsid, et veenda teda seal mitte käima.

    Doe oli aga saanud tunnistuse.

    Tal oli usku ja ta armastas evangeeliumi, mis täitis tema elu rõõmuga. Ja seega astus ta ristimisvetesse.

    Pärast süvenes ta evangeeliumi uurimisse ja palvesse. Ta paastus ning otsis oma elus Püha Vaimu mõju. Selle tulemusel kasvasid Doe tunnistus ja usk tugevamaks ja sügavamaks. Viimaks otsustas ta teenida Issandat põhimisjonil.

    Pärast misjonilt naasmist kurameeris ja abiellus ta koju naasnud misjonäriga – selle samaga, kes oli aastaid varem ta ristinud – ja nad said pitseeritud Lõuna-Aafrika Johannesburgi templis.

    Ajast, mil Doe Kaku esmakordselt Jeesuse Kristuse evangeeliumi rõõmu koges, on möödunud palju aastaid. Selle aja jooksul ei ole elu olnud alati kerge. Ta on kogenud omajagu südamevalu ja meeleheidet, sealhulgas kahe lapse kaotust – nende kogemuste sügav lein koormab ikka veel raskelt tema südant.

    Kuid tema ja tema abikaasa Anthony on püüdnud saada lähedasemaks teineteisega ja nende armastatud Taevase Isaga, keda nad kogu südamest armastavad.

    Nüüd, 30 aastat pärast seda, kui ta ristimisvetesse astus, lõpetas õde Kaku hiljuti veel ühe põhimisjoni – seekord oma abikaasa kõrval, kes oli misjonipresident Nigeerias.

    Kes õde Kakut tunnevad, ütlevad, et temas on midagi erilist. Ta kiirgab. On raske veeta temaga aega, ilma et tunneksid end rõõmsamalt.

    Tema tunnistus on kindel: „Ma tean, et Päästja näeb mind oma tütre ja sõbrana (vt Mo 5:7; Et 3:14),” ütleb ta. „Ja ma püüan väga olla ka Tema sõber ning õpin, kuidas seda teha – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.”

    Oleme jüngrid

    Õde Kaku lugu sarnaneb paljude teiste lugudega. Ta soovis teada tõde, maksis vaimse valguse saamise hinna, näitas armastust Jumala ja ligimese vastu ning koges teel raskusi ja kurbust.

    Kuid vaatamata vastuseisule, vaatamata kurbusele, läks ta usus edasi. Ja sama oluline on, et ta säilitas rõõmu. Ta leidis viisi, kuidas eluraskustes mitte ainult vastu pidada, vaid nendele vaatamata ka õnnelikult elada.

    Tema lugu sarnaneb teie ja minu looga.

    Harva on meie teekond sujuv ja ilma katsumusteta.

    Igaüks meist kogeb südamevalu, pettumust ja kurbust.

    Me võime isegi tunda heitumust ja mõnikord arvata, et me ei jaksa oma koormat kanda.

    Kuid kõik, kes elavad jüngrielu – kes püsivad ustavana ja liiguvad usus edasi; kes usaldavad Jumalat ja peavad Tema käske1; kes elavad päevast päeva ja tunnist tundi evangeeliumi järgi; kes teenivad kristlikult end ümbritsevaid inimesi, üks heategu korraga –, on need, kelle väikestel tegudel on tihtipeale suur mõju.

    Inimesed, kes on veidike lahkemad, natuke andestavamad ja pisut armulisemad, on need armulised, kes saavad armu.2 Inimesed, kes muudavad selle maailma paremaks paigaks ühe hooliva ja armastava teo haaval ning kes püüavad elada Jeesuse Kristuse jüngri õnnistatud, rahuldustpakkuvat ja rahumeelset elu, on need, kes lõpuks rahu leiavad.

    Nemad saavad tundma „Jumala armastus[t], mis valgub laiali inimlaste südameis; ‥ see on kõikidest asjadest kõige ihaldusväärsem ‥ ja kõige rõõmustavam hingele”.3