Ta saatis prohvetid meid juhatama

Mõni aasta tagasi istusin ma Salt Lake’i templis ruumis, kus Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum üks kord nädalas kohtuvad. Pöörasin pilgu seinale, mille poole Esimene Presidentkond neil koosolekutel vaatab, ja nägin kõigi meie Kiriku presidentide portreesid.

Kui ma silmitsesin neid, oma eelkäijaid – prohvet Joseph Smithist (1805–1844) kuni president Gordon B. Hinckleyni (1910–2008) –, mõtlesin ma: „Kui tänulik olen neist igaühe juhatuse eest.”

Need olid suurmehed, kes ei löönud kunagi kõikuma, ei kaldunud teelt kõrvale ega kukkunud läbi. Need on jumalamehed. Kui mõtlen tänapäeva prohvetitele, keda olen tundnud ja armastanud, meenub mulle nende elu, nende omadused ja nende inspireeritud õpetused.

President Heber J. Grant (1856–1945) oli kiriku president ajal, mil ma sündisin. Kui ma mõtisklen tema elu ja õpetuste üle, siis usun, et president Granti kõige silmapaistvam omadus oli järjekindlus – järjekindlus heades ja auväärsetes asjades.

President George Albert Smith (1870–1951) oli Kiriku president ajal, kui ma teenisin oma Salt Lake’i koguduse piiskopina. Tema pani tähele, et Issanda ja vastase vahel on käimas suur köievedu. „Kui püsite Issanda poolel, olete Tema mõju all ja teil pole mingit soovi valesti käituda.”¹

1963. aastal kutsus president David O. McKay (1873–1970) mind teenima Kaheteistkümne Kvoorumi liikmena. Ta õpetas teistega arvestamist enda eeskuju kaudu. „Tõeline kristlus,” ütles ta, „peitub ligimesearmastusest ajendatud tegudes.”²

President Joseph Fielding Smithi (1876–1972), Kiriku kõige viljakama kirjutaja juhtpõhimõtteks oli elukestev evangeeliumi uurimine. Ta luges lakkamatult pühakirju ja oli nende lehekülgedel olevate õpetustega tuttavam kui keegi teine, keda olen kunagi tundnud.

President Harold B. Lee (1899–1973) teenis minu poisipõlves meie vaiajuhatajana. Tema lemmiktsitaadiks oli: „Seiske pühades paikades ja ärge laske ennast kõigutada.”³ Ta innustas pühasid võtma kuulda Püha Vaimu sosistusi ja vastavalt nendele tegutsema.

Ma usun, et president Spencer W. Kimballi (1895–1985) elu juhtpõhimõte oli pühendumine. Ta oli täielikult, ühemõtteliselt pühendunud Issandale. Samuti oli ta pühendunud evangeeliumi järgi elamisele.

Kui president Ezra Taft Benson (1899–1994) Kiriku presidendiks sai, kutsus ta mind teenima teise nõuandjana Esimeses Presidentkonnas. Tema juhtpõhimõte oli armastus, mida kehastasid Päästja sõnad tema lemmiktsitaadis: „Missugused mehed te peaksite olema? Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.”⁴

President Howard W. Hunter (1907–1995) oli inimene, kes alati püüdis näha teistes parimat. Ta oli alati viisakas, ta oli alati alandlik. Mul oli au teenida tema teise nõuandjana.

President Gordon B. Hinckley õpetas meid andma endast parimat. Ta jagas vägevat tunnistust Päästjast ja Tema missioonist. Ta õpetas meid armastusega. Teenida tema esimese nõuandjana oli mulle au ja õnnistus.

Päästja saadab meile prohveteid, kuna Ta armastab meid. Sel sügisesel üldkonverentsil on Kiriku üldjuhtidel taas au Tema sõna jagada. Me suhtume sellesse kohustusse suure tõsiduse ja alandlikkusega.

Kui õnnistatud me oleme, et Jeesuse Kristuse taastatud Kirik on maa peal ja et Kirik on rajatud ilmutuse kaljule. Jätkuv ilmutus on Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõeline elujõud.

Olgem valmis saama isiklikku ilmutust, mida saame külluslikult üldkonverentsi ajal. Täitugu meie süda sügava otsustuskindlusega, kui tõstame oma käe elavate prohvetite ja apostlite toetuseks. Saagu me nende sõnumeid kuulates valgustust, turgutust, tröösti ja jõudu. Ja olgem alati valmis endid taas pühendama Issandale Jeesusele Kristusele – Tema evangeeliumile ja Tema tööle – ja elama uuenenud otsusekindlusega pidada Tema käske ja teha Tema tahet.