Abi leidmine pärast Nancy surma
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Georgia osariigis.
Mida mul oli vaja teha, et aktiveerida oma elus Jeesuse Kristuse tervendav vägi?
Illustreerinud Iker Ayerstaran
2016. a veebruaris suri mu naine Nancy pärast 11aastast heitlust rinnavähiga. Neile, kes pole kogenud sarnast kaotust, on võimatu kirjeldada tohutut leina, mida ma esimestel kuudel pärast tema surma tundsin. Kurbus, ahastus, armetus, valu – ükski neist sõnadest pole piisav. See oli talumatu.
Päästja tervendav vägi
Olen ammu mõistnud, et Jeesus Kristus „laskus ‥ allapoole kõiki asju” (ÕL 88:6), et Ta saaks „aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” (Al 7:12). See tähendab, et Päästja lepituse vägi ulatub kaugemale ülestõusmise tagamisest ja pattudest lunastamise kindlustamisest. Selle väega saab Ta ka meid tervendada, kui kannatame ja seda vajame. Oma leinas püüdsin ma kiiresti, peaaegu meeletult teada saada, mida pean tegema, et seda külge Päästja väest elus aktiveerida. Uurisin nädalaid pühakirju ja Kiriku üldjuhtide kõnesid. Uskusin siiralt, et Päästjale endale osaks saanud märkimisväärse valu ja ohverduse hinnaga on minu valu Talle teada. Kuid kuidas Tema teadmised mind aitavad? Kuna Ta kannatas minu eest, siis mida pidin mina tegema, et saada abi, mida Ta oskab seeläbi pakkuda?
Pärast suurt uurimist, õppimist, palvetamist ja templis teenimist hakkasin ma mõistma. Esmalt hakkasin nägema selgemini, et Issand on meie perekonda juba aidanud, trööstinud ja toetanud, eriti Nancy surmale eelnenud nädalatel. Meile said osaks imetabased vaimsed kogemused, milles tunnen nüüd ära õnnistused, mis lähtuvad meile Päästja lepituse tõttu kättesaadavast tervendavast ja tugevdavast väest. Ja pelk teadmine, et Päästja väga isiklikul kombel meie eest hoolt kandis, oli juba iseenesest tohutu trööst. Vana aja Sadraki, Meesaki ja Abednego sarnaselt on Ta olnud koos meiega „tulises kannatusteahjus” (vt Tn 3:17).
Usaldage Issandat
Lisaks sain teada, et selleks, et Issand saaks meid trööstida ja tervendada, peame midagi tegema. Seejuures on meile kõige tähtsam Teda usaldada. See võib olla raske. Miks peaksin usaldama Jumalat, kui Ta oleks võinud Nancy surma ära hoida? Vastuseks sellele küsimusele mõtisklesin lakkamatult millelegi, mida Issand ütles prohvet Joseph Smithile:
„Te ei või praegu, oma loomulike silmadega, näha oma Jumala kavatsusi nende asjade suhtes, mis tulevad edaspidi, ega seda auhiilgust, mis rohkele viletsusele järgneb” (ÕL 58:3).
Meid õnnistati paljude tunnustähtedega, et Nancy surm just nii ja just sel ajal oli Issanda tahe. Olen hakanud mõistma, et kõiketeadev ja armastav Isa on lasknud meil saada sellise kannatuse osaliseks, kuna Tema täiuslikus plaanis on see millegipärast meie pere ülenduseks vajalik. Seda teades mõistan ma, et minu osa Tema plaanis pole pelgalt pidada vastu, vaid „[pidada] hästi vastu” (ÕL 121:8). Niipalju kui suudan selle kannatuse Temale pühendada, ei saa ma mitte ainult abi, vaid mind ka pühitsetakse. Olen seda juba mitmeti kogenud.
Olen andnud ka meie lastele nõu teha seda, mida olen ise selle protsessi käigus õppinud:
-
Laske valusatel karmidel kogemustel teha teist tublimad jüngrid.
-
Palvetage südamepõhjast.
-
Kui olete Jumala peale vihane, et Ta laseb traagilistel sündmustel juhtuda, paluge Tal asendada viha usu ja kuulekusega.
-
Andke lubadus, et armastate Teda ja jääte lõpuni ustavaks.
-
Jooge lakkamatult Jumala sõnast – pühakirjadest ning nüüdisaja prohvetite ja inspireeritud õpetajate kõnedest ja kirjutistest.
-
Minge templisse isuga õppida igavikulisi asju.
-
Leidke inimesi, kelle isiklikust kriisist on saamas usukriis, ja tugevdage neid oma tunnistusega nendest õpetustest.
Apostli tunnistus
Umbes kuu aega pärast Nancy surma saabus õhtu, mil lein oli täiesti muserdav. Olin tundnud kogu selle päeva jooksul sügavat kurbust ja ahastust. Mulle meenus, et vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist oli õpetanud, et „päästetee on läinud alati ‥ Ketsemani kaudu”.1 Kuigi minu kannatusi ei saa võrrelda Päästja omadega, olin mina tol õhtul keset omaenda „süngeid ja mõrusid tunde”.2
Kui olin seda mõnda aega läbi elanud ja abi saamiseks palvetanud, meenus mulle miski, mida olin aastaid tagasi lugenud ja arvutis järjehoidjatesse lisanud. Otsisin selle kirjutise üles ja kerisin allapoole, kuni leidsin, mida otsisin. See oli vestlus vanem Richard G. Scottiga Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist (1928–2015), mille käigus temalt küsiti tema naise Jeanene’i kaotamise kohta vähile 1995. aastal. Vanem Scott vastas: „Esiteks, ‥ ei kaotanud ma teda. Ta on teisel pool eesriiet. Meid on selles pühas templitalituses kokku pitseeritud ja me oleme koos igavesti.”3
Illustreerinud Atlanta tempel Georgia osariigis Ameerika Ühendriikides
Tol õhtul tulid need sõnad sellise väega, mida ma pole eales varem tundnud. Otsekui oleks tuletorni märgutuli pimedal ööl sisse lülitatud. Ma ei ole iial lugenud midagi, mis oleks mulle nii ootamatult ja sügavalt mõjunud. Valu ja pimedus olid kadunud. Tundsin end nagu Alma, kui ta „ei mäletanud enam oma valu” (Al 36:19). See apostellik tunnistus tungis mulle südamesse. Imestasin, et üks lapsest saadik mõistetud idee näis äkitselt nii tähelepanuväärne. Avastasin end mõtisklemast, kuidas on võimalik, et vanem Scott võis midagi sellist teada. Ja hetkega mõistsin, et ka mina tean. Kui olen ustav, saan loota kõigele samale nagu vanem Scottki. Kuigi ka pärast seda on kahtlemata olnud nukrust ja leina, pole ma enam iial tundnud tolleõhtust sügavat valu ja kurbust.
See on vägi, mille ulatab meile Päästja, et aidata meid katsumustes. Tean, et meie pere lein ei kao kunagi täielikult, kuid see neeldub niinimetatud Päästja lepituse „tugevdavatesse” ja „täiustavatesse” õnnistustesse.4 Oleme saanud Päästjaga lähedasemaks, tundnud Tema kinnitust ja saanud tuge kindlast lepingutealusest.