Me räägime Kristusest
Pole veel liiga hilja teiseks võimaluseks
Autor elab Ameerika Ühendriikides Virginia osariigis.
Ühe minu õpiraskustes õpilase isa ütles oma tütrele: „Pole veel liiga hilja, et võiksid edu saavutada.” Issanda sõnum meile on sama.
Kelley McMorrise illustratsioon
Sandra oli õpilane minu edasijõudnute emakeeleklassis. Mitu nädalat pärast kooliaasta algust ei olnud ta ühtegi kodust ülesannet ära teinud. Ta lihtsalt unistas oma laua ääres. Ta mõtles välja vabandusi, miks ta polnud oma ülesandeid teha jõudnud, ega olnud tal positiivset hoiakut ega töötahet, et sellises paljunõudvas õppeaines edu saavutada.
Otsustasime koos tema nõustajaga korraldada arenguvestluse Sandra, tema isa ja mõne teise õpetajaga, et selgitada välja, mis suuna tüdruk võtma peaks: kas ta peaks loobuma oma edasijõudnute õppeainetest ja selle asemel põhiaineid õppima? Kõige rohkem rõhus meie kõigi südant küsimus: kas me suudame leida moodust, kuidas aidata Sandral edu saavutada?
Uskudes, et Sandrale oli antud palju võimalusi edu saavutada, kuid selle asemel oli ta asjadel minna lasknud, läksin ma koosolekule, tundes suurt heitumust. Salamisi lootsin, et ta otsustab minu õppeainest loobuda, et ma ei peaks tema pärast enam muretsema. Tundsin, et olin teinud kõik, mis suutsin, ning et tema heaks oli juba liiga hilja midagi teha.
Vestlusel reetis Sandra kehakeel, et ka tema kahtles oma võimes hakkama saada. Kui ma kirjeldasin tema emakeelekursuse võlgu, põrnitses ta lauda. Kui ajalooõpetaja kinnitas, et Sandra on ka tema õppeaines läbi kukkumas, vajus tüdruk oma toolil madalamale ja ma nägin tema silmist voolavaid pisaraid.
Kaastundlikult selgitasin Sandrale ja tema isale, et kui tüdruk soovib neis keerulistes õppeainetes edu saavutada, peab ta muutma käitumist, mis teda sellesse sügavasse auku on viinud, ning et tal läheb väga raskeks.
Sõnum tema isalt
Seejärel pöördus nõustaja Sandra isa poole, kellel oli vähe kooliharidust ja kes paistis end koolimajas ebamugavalt tundvat. Nõustaja küsis, kas tal on õpetajatele küsimusi. Isa vastas, et tal pole küsimusi, ja tänas meid kõige eest, mida olime Sandra heaks teinud. Kuid siis ütles ta, et tal oleks midagi oma tütrele öelda.
Mu süda vajus saapasäärde. Olin osalenud mõnel arenguvestlusel, kus vanemad oma last õpetajate ja nõustajate ees noomisid ning tõrelesid nendega laiskuse, tähelepanematuse ja motivatsioonipuuduse pärast. Kartsin, et siin kordub see taas.
Kuid kuuldu üllatas mind. Sandra alandlik isa pöördus oma pisarais 16-aastase tütre poole, kes oli häbi ja kahetsuse pärast kössi vajunud, ja ütles talle: „Pole veel liiga hilja. Pole veel liiga hilja, et võiksid edu saavutada. Tõepoolest pole veel liiga hilja.”
Lahkusin sellelt koosolekult tänulikuna isa armastava reaktsiooni eest, kuid muretsedes ühtlasi, et tal polnud aimugi, mida tema tütar pidi tegema, et oma klassikursust läbida. See tundus võimatu. Pärast kohumist saime teate, et tüdruk otsustas loobuda edasijõudnute ajaloo õppeainest, kuid mitte emakeelest.
Hiljem tol päeval palves põlvitades, kaaludes enda vajakajäämisi ja paludes andestust oma Taevaselt Isalt, mõistsin, kui palju olin õppinud Sandra isalt. Ebakindluse ja küündimatuse tunne oli pannud mind mõnikord kahtlema, kas ma väärin teist võimalust. Neil hetkedel Issand, nagu Sandra isa, ei tõrelenud minuga, vaid selle asemel kinnitas mulle: „Pole veel liiga hilja, mu tütar. Pole veel liiga hilja.”
Evangeeliumi sõnum
Kui tihti oleme uskunud vastase sõnumit, et oleme lootusetud? Kuid prohvetid ütlevad meile muud. Jesaja kuulutas: „[Ta] pöördugu Jehoova poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks!” (Js 55:7) Mormon lisab sellele oma tunnistuse: „Aga nii sageli, kui nad parandasid meelt ja otsisid andestust tõsise kavatsusega, neile ka andestati” (Mn 6:8). Evangeeliumi rõõm on, et kunagi pole liiga hilja. Sest nii tihti, kui otsime andestust, võimaldab Issanda lepitus meil uuesti alustada.
Sandra, uuest algusest motiveerituna, tegi aeglaseid, kuid märkimisväärseid muudatusi. Muutumine polnud kerge – see nõudis igapäevast pingutust, et oma halbadest harjumustest üle saada –, kuid kui tema hinded tasapisi paranesid, nägi ta oma jõupingutuste tulemusi.
Evangeeliumi vaatenurgast ei arvestata meile lõpuhinde panemisel sellega, kui kaua me eksisime või kui sügavale auku ennast kaevasime. Selle asemel mõistab Issand meie elu üle kohut vastavalt suunale, kuhu me liigume, kuidas oleme meelt parandanud ja kui palju oleme toetunud Issanda lepitusele.
Oma piiratud mõistmisega olin ma kahelnud Sandra võimes mineviku vigadest üle saada. Sellele kontrastiks ei kaota meie täiuslik Isa kunagi lootust oma laste võimesse saavutada päästmist, saades täiuslikuks Kristuses. Pole lugu sellest, kui eksinud me oleme; Tema otsib alati üles selle ühe. Issand anub, et me ei uitaks võõrastena patus, vaid otsiksime Teda lootuses ja naudiksime Tema lõputu lepituse õnnistusi. Tõepoolest, kunagi pole liiga hilja!