Avage taevad templi- ja pereajalootöö kaudu
Juhataja Russell M. Nelson
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja
Ja Wendy W. Nelson
Artikli aluseks on ettekanne, mis peeti 11. veebruaril 2017 Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis Salt Lake Citys pereajalookonverentsil „RootsTech 2017”. Ettekande salvestise vaatamiseks inglise, portugali või hispaania keeles vt lds.org/go/1017Nelson.
2017. aasta konverentsi „RootsTech” ettekandes kutsusid juhataja Russell M. Nelson ja tema abikaasa Wendy viimse aja pühasid palvemeelselt kaaluma, milline võiks olla nende ohverdus, et teha rohkem templi- ja pereajalootööd.
Juhataja Nelson: Kui mu vanaisa A. C. Nelson oli kõigest kahekümne seitsme aastane noor abikaasa ja isa, suri tema enda isa. Umbes kolm kuud hiljem ilmutas tema surnud isa, minu vanavanaisa, end temale. See toimus 6. aprilli öösel 1891. aastal. Isa ilmumine jättis vanaisa Nelsonile nii sügava mulje, et ta pani selle kogemuse pere ja sõprade jaoks päevikusse kirja.
„Olin voodis, kui isa tuppa astus,” kirjutas vanaisa Nelson. „Ta tuli ja istus voodiservale. Ta ütles: „Mu poeg, kuna mul oli mõni minut vaba aega, sain ma loa tulla mõneks minutiks sind vaatama. Tunnen end hästi, mu poeg, ja mul on olnud pärast surma palju teha.””
Kui vanaisa Nelson küsis temalt, millega ta oli tegelenud, vastas isa, et oli olnud hõivatud Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamisega vaimumaailmas.
„Sa ei kujuta ette, mu poeg, kui paljud vaimud vaimumaailmas pole veel evangeeliumi vastu võtnud,” ütles ta. „Kuid paljud võtavad selle vastu ja suur töö saab tehtud. Paljud ootavad innukalt, et nende sõbrad, kes on veel elus, teeksid nende eest templitööd.”
Vanaisa Nelson ütles oma isale: „Isa, meil on kavas minna templisse ja lasta end sinu külge pitseerida niipea kui võimalik.”
Mu vanavanaisa vastas: „Osalt seetõttu, mu poeg, ma sind vaatama tulingi. Meist saab veel pere ja elame läbi igaviku.”
Seejärel küsis vanaisa Nelson: „Isa, kas evangeelium, nagu seda selles Kirikus õpetatakse, on õige?”
Ta isa osutas magamistoa seinal rippunud Esimese Presidentkonna pildile.
„Mu poeg, niisama kindlalt, nagu sa näed seda pilti, niisama kindlalt on evangeelium õige. Jeesuse Kristuse evangeeliumi võimuses on päästa iga mees ja naine, kes sellele kuuletub, ja mingil muul viisil ei või nad saada kunagi päästetud Jumala kuningriigis. Mu poeg, klammerdu alati evangeeliumi külge. Ole alandlik, ole palvemeelne, ole kuulekas preesterlusele, ole truu, ole ustav Jumalaga sõlmitud lepingutele. Ära tee kunagi midagi, mis Jumalat pahandab. Oo, milline õnnistus on evangeelium. Ole hea poiss, mu poeg!”
A. C. Nelson, juhataja Russell M. Nelsoni vanaisa.
Illustreerinud Bjorn Thorkelson; tausta, mobiiltelefoni ja tahvelarvuti pildid: Getty Images
Õde Nelson: Mulle meeldib kõik see „ole”. „Ole alandlik, ole palvemeelne, ole kuulekas preesterlusele, ole truu, ole ustav Jumalaga sõlmitud lepingutele. ‥ Ole hea poiss!” Kuus ole-käsku, mille esitas sulle lahkunud vanavanaisa. Ta kõlab paljuski nagu president Gordon B. Hinckley (1910–2008) ja tema kuus olge-käsku.1
Juhataja Nelson: Tõepoolest! Mu vanaisa jäetud ülestähendus on minu jaoks suure väärtusega. Me saime teada, et tema isa lapsed pitseeriti pärastpoole tema külge. Nõnda läks tema ilmumise põhjus täide.
Eelija vaim
Juhataja Nelson: Üks väga oluline nimi pühakirjades selgitab, miks pere on nii tähtis. See nimi on Eelija. EL-I-JAH tähendab heebrea keeles „Jehoova on mu Jumal”.2 Mõelge sellele! Eelija nimes peituvad heebrea keeles nii Isa kui ka Poja nimetused.
Õde Nelson: Eelija oli viimane prohvet, kes hoidis enne Jeesuse Kristuse aega Melkisedeki preesteluse pitseerimisväge. Eelija ülesandeks oli pöörata laste südamed isade ja isade südamed laste poole, et neid saaks pitseerida. Vastasel juhul „saaks terve maa tema tulekul sootuks hävitatud” (JSA 1:39; rõhutus lisatud). Need on päris karmid sõnad.
Juhataja Nelson: Tahaksin mõelda Eelija vaimust kui „Püha Vaimu ilmingust, mis annab tunnistust pere jumalikust loomusest”.3 Pühakirjajuhi järgi on „Eelija vägi ‥ preesterluse pitseerimisvägi, mille kaudu maa peal seotu või lahtipäästetu saab seotud või lahti päästetud taevas” („Eelija”).
Õde Nelson: Seega kui ütleme, et Eelija vaim liigutab inimesi, et innustada neid otsima oma surnud sugulasi, siis ütleme tegelikult, et Püha Vaim õhutab meid tegema seda, mis võimaldab pered igaveseks kokku pitseerida.
Juhataja Nelson: Imeline on pöörata laste südamed nende isade poole, rääkides neile tähtsaid pereajaloolugusid, nii et need jõuaksid kohale ja oleksid meeldejäävad. Ehk tugevdab meie tunnistust see, kui pereajaloo dokumendid, lood, fotod ja mälestusesemed on alati meie silme ees (vt Mo 1:5). Kui paneme need oma seintele ja laudadele ning arvuti, tahvelarvuti ja isegi mobiiltelefoni taustapildiks, võime tunda õhutust paremateks valikuteks ning saame Issanda ja oma perega lähedasemaks.
Kuid kui jätamegi selle sellisele tasandile, pole me tegelikult teinud piisavalt. Kiriku liikmetena tekitab meil huvi pereajalootöö vastu Issanda õpetus, et meie esivanemaid ei saa teha täiuslikuks ilma meieta ja meid ei saa teha täiuslikuks ilma nendeta (vt ÕL 128:15). See tähendab, et meid tuleb ühendada üksteisega templi pühade pitseerimistalitustega. Me peame olema ahelas tugevad lülid alates esivanematest kuni järelpõlveni. Kui meie lugude- ja fotokogumikest peaks saama eesmärk omaette – kui teame, kes on meie esivanemad ja teame nende kohta midagi imetabast, kuid jätame nad teisel pool ilma talitusteta kitsikusse –, pole sellisest asjakäigust mingit abi meie esivanematele, kes jäävad vaimuvangla vangistusse.
Õde Nelson: Esivanemate lugude talletamine on oluline, kuid see ei peaks iial toimuma oma esivanemate talitustöö tegemise arvelt. Me peame võtma aega oma esivanemate talituskõlbliku teabe leidmiseks.
Juhataja Nelson: Ja see tähendab aja ohverdamist, mida veedaksime muidu teiste tegevustega. Meil on vaja veeta rohkem aega templis ja pereajalugu uurides, mille alla kulub ka andmetalletus.
Õde Nelson: Ohverdus toob tõepoolest õnnistust taevast.4 Olen oma õnnistuseks leidnud palju esivanemaid, kelle suhtes olen kindel, et nad olid valmis sõlmima Jumalaga lepinguid ja saama neile olulised talitused. Aja jooksul olen mõistnud, et kui olen tegelenud mingi ülekaaluka projektiga ning aeg, jõud ja mõtted on olnud lõpukorral, kuid ohverdasin aega mõne esivanema talituskõlbliku teabe leidmiseks või selleks, et nende eest asemikuna templisse minna, siis avanesid taevad ning jõud ja mõtted hakkasid voolama. Mingil moel oli mul piisavalt aega tähtajast kinni pidada. See oli ilmvõimatu, kuid nii juhtus iga kord. Templi- ja pereajalootöö toob mulle rõõmu, mis tõepoolest pole sellest maailmast.
Pereajaloo- ja misjonitöö
Juhataja Nelson: Kui oleksin täna misjonär, oleksid koguduses, kus teenin, minu kaks parimat sõpra koguduse misjonitöö juht ning koguduse templi- ja pereajaloonõustaja.
Inimestel on kaasasündinud soov teada midagi oma esivanemate kohta. See on meie misjonäridele loomulik võimalus. Kui misjonärid õpivad inimesi, keda nad õpetavad, armastama, küsivad nad loomulikult nende perede kohta. „Kas su vanemad on elus? Kas su vanavanemad on elus? Kas tead, kes on su neli vanavanemat?” Jutuajamine läheb ladusalt, kui neil, kes tunnevad tõmmet rääkida misjonäridega, palutakse rääkida neile armsatest inimestest.
Sel hetkel võib olla misjonäride, sealhulgas liikmetest misjonäride jaoks loomulik küsida: „Kas sa tead, kes on su vanavanavanemad? Kas sa tead nende nimesid?” Tõenäosus on suur, et Kirikuga tutvuja ei tea kõigi kaheksa vanavanavanema nime.
Seejärel saavad misjonärid soovitada: „Mul on meie kirikus sõber, kes saab aidata. Kui leiaksime mõne või ehk isegi kõigi sinu vanavanavanemate nimed, siis kas oma vanavanavanematest teadasaamine oleks seda väärt, et sellele paar tundi oma ajast kulutada?” See sõber kirikus on loomulikult koguduse templi- ja pereajaloonõustaja.
Õde Nelson: Ma arvan, et misjonäridel on lohutav teada, et nad pole iial üksi, kui leiavad ja õpetavad neid, kes on Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tõdedele vastuvõtlikud. President George Q. Cannon (1827–1901), kes teenis nelja Kiriku presidendi nõuandjana, õpetas, et need, kes liituvad sel viimsel ajal Kirikuga, liituvad just nimelt seetõttu, et nende esivanemad on palvetanud, et keegi nende järelpõlvest liituks Kirikuga, nii et nemad, esivanemad, võiksid saada asemiku vahendusel neile olulised talitused.5
Ülendus: pereasi
Juhataja Nelson: ülendus on pereasi. Pere võib saada ülendatud vaid Jeesuse Kristuse evangeeliumi päästvate talituste kaudu. Ülim eesmärk, mille poole pürgime, on õnnelik pere – saanud templianni, pitseeritud ja valmistunud igaveseks eluks Jumala juures.
Õde Nelson: Iga klass Kirikus, kus me käime, iga kord, kui teenime, iga leping, mille Jumalaga sõlmime, iga preesterluse talitus, mille saame, kõik, mida Kirikus teeme, juhatab meid pühasse templisse, Issanda kotta. Abielupaar ja nende lapsed võivad saada pitseerimistalituse kaudu väga palju väge, kui nad peavad kinni oma lepingutest.
Juhataja Nelson: Me valime iga päev seeläbi, mida mõtleme, tunneme, ütleme ja teeme, kus me tahame igavesti elada. Meie Taevane Isa on kuulutanud, et Tema töö ja hiilgus on tuua oma lastele surematus ja igavene elu (vt Ms 1:39). Kuid Ta tahab, et me valiksime Tema juurde naasmise. Ta ei sunni meid mingil viisil. Täpsus lepingute pidamisel näitab Talle, kui palju me tahame Tema juurde elama naasta. Iga päevaga me kas läheneme oma hiilgavale igavese elu lubadusele või kaugeneme sellest. Igaüks meist peab pidama kinni oma lepingutest, parandama iga päev meelt ja püüdma sarnaneda rohkem meie Päästjaga. Siis ja üksnes siis saavad pered olla koos igavesti.
Õde Nelson: Mul on tunnistus, et olgu teie elu praegu kuitahes imeline või kuitahes heidutav ja südantlõhestav, teie osalus templi- ja pereajalootöös muudab selle paremaks. Mida te oma elus praegu vajate? Rohkem armastust? Rohkem rõõmu? Rohkem enesevalitsust? Rohkem rahu? Rohkem tähendusrikkaid hetki? Rohkem tunnet, et teist on kasu? Rohkem lõbu? Rohkem vastuseid eneseotsinguga kaasnevatele küsimustele? Rohkem usalduslikke sidemeid teistega? Pühakirjast loetu paremat mõistmist? Suuremat võimekust armastada ja andestada? Suuremat võimekust väega palvetada? Suuremat inspiratsiooni ja loomingulisust töös ja muudes projektides? Rohkem aega selle jaoks, mis on tõeliselt tähtis?
Palun hardalt, et ohverdaksite oma aega Issandale, veetes üha enam aega templi- ja pereajalootööd tehes, ning siis vaadake, mis juhtub. Mul on tunnistus, et kui näitame Issandale, et meil on oma esivanemate aitamisega tõsi taga, avanevad taevad ja me saame kõik, mida vajame.
Juhataja Nelson: Teiste templi- ja pereajaloo kogemused võivad meid terve päev inspireerida. Kuid selleks, et seda rõõmu ise tunda, peame midagi ette võtma. Tahaksin esitada meile kõigile üleskutse, et see imeline tunne, mis selle tööga kaasneb, võiks jätkuda ja koguni tugevneda. Kutsun teid palvemeelselt kaaluma, millise ohverduse – ja eelistatavalt aja ohverduse – võite tuua, et teha sel aastal rohkem templi- ja pereajalootööd.
Me oleme hõivatud Kõikvõimsa Jumala tööga. Ta elab. Jeesus on Kristus. See on Tema Kirik. Meie oleme Tema lepingulapsed. Ta võib meie peale loota.