Kristuse-sarnane iseloom

Ehk on parim iseloomu näitaja suutlikkus märgata teisi inimesi ja reageerida õigesti neile, kes heitlevad sama raskuse või vastuseisuga, mis kõige vahetumal kombel jõuliselt meile peale surub. Iseloom väljendub näiteks väes tajuda teiste inimeste kannatusi, kui me ise kannatame, võimes märgata teiste nälga, kui oleme ise näljas, ning väes ulatada käsi ja pakkuda kaastunnet teiste vaimses agoonias, kui ka ise vaimselt ahastame. Seega väljendub iseloom teiste märkamises ja neile käe ulatamises ajal, kui oleks loomulik ja vaistlik olla endassesulgunud ja -süvenenud. Kui see võime on tõepoolest ülim näitaja kõlbelisest iseloomust, on maailma Päästja oma iseloomu poolest täiuslik eeskuju sellisest järjekindlusest ja ligimesearmastusest.

Kujutis

Christ teaching

Walter Rane. Need kaksteist läkitas Jeesus.

Viimase õhtusöömaaja õhtul, tolsamal õhtul, mil Kristust ootasid ees ülimad kannatusel, mis on iial kõigis Tema loodud maailmades aset leidnud, rääkis Ta ülemises toas Trööstijast ja rahust:

„Seda olen mina teile rääkinud teie juures viibides.

Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mis mina olen öelnud.

Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!” (Jh 14:25–27)

Mõistes, et Ta ise oli kohe-kohe pingsalt ja isiklikult osa saamas nii tröösti kui ka rahu puudumisest, ja hetkel, mil Ta võis tunda südames rahutust ja hirmu, sirutas Õpetaja oma käed välja ning pakkus teistele neidsamu õnnistusi, mis võinuks ja saanuks Teda tugevdada.

Suures eestkostepalves, mille Jeesus lausus vahetult enne seda, kui Ta läks oma jüngritega üle Kiidroni jõe Ketsemani aeda, palvetas Õpetaja oma jüngrite ja kõigi eest, „kes nende sõna kaudu usuvad minusse,

et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus. ‥

Et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu sa mind oled armastanud. ‥

Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes!” (Jh 17:20, 21, 23, 26)

Mõtiskledes selle ja teiste sündmuste üle, mis leidsid aset enne Tema kannatusi ja äraandmist aias, avastan end korduvalt esitamas järgnevaid küsimusi: kuidas suutis Ta palvetada teiste heaolu ja ühtsuse eest vahetult enne oma piinu? Mis võimaldas Tal paluda tröösti ja rahu neile, kelle vajadused olid Tema omadest nii palju väiksemad? Kuidas suutis Ta keskenduda nii täielikult üksnes teiste olukorrale ja muredele, kui Tema loodud maailma langenud loomus Talle peale surus? Kuidas võis Õpetaja ulatada teistele abikätt, kui iga nõrgem inimene oleks endasse tõmbunud? Vanem Maxwelli sõnad annavad vastuse kõigile neile vägevatele küsimustele:

„Kristuse iseloom oli paratamatult Tema tähelepanuväärse lepituse garantiiks. Kui Tal poleks olnud ülevat iseloomu, poleks olnud ülevat lepitust! Tema iseloom on selline, et Ta „[kannatas] kõiksugu ‥ kiusatusi” (Al 7:11), kuid „ei andnud [kiusatustele] järele” (ÕL 20:22).”²

Jeesusel, kes on enim kannatanud, jagub kõige enam kaastunnet meie kõigi vastu, kelle kannatused on nii palju väiksemad. Kannatuste ja kaastunde sügavus on tõepoolest lähedaselt seotud sellega, kui sügavat armastust tunneb teenija.

Kujutis

young women at church

Me saame püüelda surelikkuses selle poole, et meid õnnistataks Kristuse iseloomu oluliste joontega, mida endas arendada. Meil on tõepoolest võimalik püüelda surelikena õigemeelselt vaimsete andide poole, mis on seotud suutlikkusega märgata teisi inimesi ja õigesti reageerida neile, kes heitlevad sama raskuse või vastuseisuga, mis kõige vahetumal kombel jõuliselt meile peale surub. Me ei või saada seda võimet pelga tahtejõu ja sihikindlusega. Pigem vajame „Püha Messia teene[id] ja halastus[t] ja armulikkus[t]” (2Ne 2:8) ning oleme neist sõltuvad. Kuid saades „rea rea peale, õpetuse õpetuse peale” (2Ne 28:30), võimaldatakse meil „aja jooksul” (Ms 7:21) ulatada abikätt, olgugi et loomulik kalduvus oleks endasse tõmbuda.

Lubage mul soovitada, et meie teiega peaksime palvetama ning ihkama ja püüdma kujundada Kristuse-sarnast iseloomu ning tegema selle nimel tööd, kui loodame saada vaimset ligimesearmastuse andi – Kristuse puhast armastust. Ligimesearmastus pole iseloomujoon või omadus, mille saame üksnes omaenda sihikindla järjepidevuse ja kindlameelsuse kaudu. Tõepoolest, me peame austama oma lepinguid, elama vääriliselt ja tegema kõik, mis suudame, et olla selleks anniks kõlblikud, kuid lõpuks võib seda meilt küll leida, kuid see pole meie omand (vt Mn 7:47). Issand määrab, kas ja millal me saame iga vaimse anni, kuid meie peame tegema kõik, mis on meie võimuses, et neid ande soovida, ihata, paluda ja olla nende väärilised. Kui meie teod ühilduvad üha enam Kristuse iseloomuga, ehk on see vägevaim viis näidata taevale oma soovi kõrgeima vaimse ligimesearmastuse anni järele. Ja meid õnnistatakse selgelt selle imelise anniga, kui meie abikäsi on üha enam välja sirutatud, kuigi loomupärane inimene tüüpiliselt endasse tõmbuks.

Jeesus on Kristus, Igavese Isa ainusündinud Poeg. Ma tean, et Ta elab. Ja ma tunnistan, et tänu Tema iseloomule on meile võimalik nii surematus kui ka igavene elu. Ulatagem abikäsi, kui kaldume loomu poolest endasse tõmbuma.