Kolm õde

President Dieter F. Uchtdorf

Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas

Prindi Jaga

    Me vastutame jüngriks olemise eest ise ja sel on vähe – kui üldse – pistmist sellega, mida teised teevad.

    Kallid õed! Kallid sõbrad! Alustada seda üldkonverentsi ülemaailmse õdede istungiga on märkimisväärne ja imeline. Kujutage vaid ette: igas vanuses, eri taustaga, rahvusest ja erinevat keelt kõnelevad õed, kes on ühinenud usu ja armastusega Jeesusesse Kristusesse.

    Kui kohtusime hiljuti meie armastatud prohveti, president Thomas{nb}S. Monsoniga, väljendas ta meile oma suurt armastust Issanda vastu. Ja ma tean, et president Monson on väga tänulik teie armastuse, palvete ja Issandale pühendumise eest.

    Kaua aega tagasi elas ühel kaugel maal kolmest õest koosnev pere.

    Esimene õde oli kurb. Miski alates tema ninast kuni lõuani ja tema nahast kuni varvasteni ei olnud tema arvates küllalt hea. Kui ta kõneles, siis läksid tal mõnikord sõnad segi ja inimesed naersid. Kui keegi teda kritiseeris või „unustas” teda kuskile kutsuda, siis ta punastas, läks eemale ja leidis salapaiga, kus tõi kuuldavale kurva ohke ja mõtiskles, miks oli elu muutunud nii kõledaks ja rõõmutuks.

    Teine õde oli vihane. Tema pidas ennast väga targaks, kuid alati oli keegi teine, kes sai koolitestis rohkem punkte. Ta pidas ennast humoorikaks, õiglaseks, moekaks ja huvitavaks. Kuid alati paistis olevat keegi teine, kes oli humoorikam, õiglasem, moekam või huvitavam.

    Ta polnud kunagi milleski esikohal ja seda ei suutnud ta kannatada. Elu ei pidanud nii minema!

    Mõnikord nähvas ta teistele ja tundus, et ta oli alati vaid ühe hingetõmbe kaugusel järgmisest asjast, mille peale vihastada.

    Muidugi ei muutnud see teda meeldivamaks või populaarsemaks. Mõnikord surus ta hambad kokku, pigistas käed rusikasse ja mõtles: „Elu on ebaõiglane!”

    Siis oli veel kolmas õde. Vastupidiselt kurvale ja vihasele õele oli tema hoopis rõõmus. Ja seda mitte sellepärast, et ta oleks olnud targem või ilusam või võimekam kui tema õed. Ei! Mõnikord vältisid või eirasid inimesed ka teda. Mõnikord viskasid nad nalja tema riiete või öeldu üle. Mõnikord ütlesid nad tema kohta inetusi. Kuid ta ei lasknud sellel kõigel ennast liialt segada.

    Sellele õele meeldis laulda. Tal ei olnud ilus hääl ja inimesed naersid tema üle, kuid ta ei lasknud sellel end segada. Ta ütles: „Kas ma lasen teiste inimeste arvamustel oma laulmist takistada?”

    Tema otsus laulmist jätkata kurvastas tema esimest õde ja vihastas tema teist õde.

    Möödus palju aastaid ja lõpuks jõudis igal õel kätte aeg maisest elust lahkuda.

    Esimene õde, kes avastas üha uuesti ja uuesti, et tal polnud elus pettumustest puudu, suri lõpuks kurvana.

    Teine õde, kes leidis iga päev midagi uut, mida põlata, suri vihasena.

    Ja kolmas õde, kes veetis oma elu lauldes oma laulu kogu väest ja enesekindel naeratus näol, suri rõõmsana.

    Muidugi ei ole elu kunagi nii lihtne ja inimesed ei ole kunagi nii ühepalgelised nagu need kolm õde selles loos. Kuid isegi sellised äärmuslikud näited võivad meile midagi enda kohta õpetada. Kui te olete nagu enamik meist, siis tundsite ennast ära ehk ühes, kahes või koguni kõigis kolmes ões. Vaadakem neist igaühte lähemalt.

    Ohver

    Esimene õde nägi ennast ohvrina, keda ainult mõjutati.1 Tundus, et temaga juhtub üks asi teise järel, mis teda kurvaks tegi. Sellise ellusuhtumisega andis ta teistele kontrolli oma tunnete ja käitumise üle. Kui me seda teeme, siis kõigutatakse meid igas arvamuse tuules – ja tänapäeval pidevalt sotsiaalmeediast ümbritsetuna puhuvad need tuuled orkaani võimsusega.

    Kallid õed, miks peaksite usaldama oma õnne mõne isiku või grupi kätte, kes ei hooli teist ega teie õnnest?

    Kui leiate end muretsemas selle pärast, mida teised teie kohta ütlevad, siis kas võiksin soovitada vastumürki: pidage meeles, kes te olete. Pidage meeles, et te olete Jumala kuningriigi kuningakojast, kogu universumit valitsevate taevaste vanemate tütred.

    Teil on Jumala vaimne DNA. Teil on unikaalsed anded, mis said alguse teie vaimsest loomisest ja mida arendati surelikkusele eelnenud kaua kestnud elus. Te olete armuliku ja igavese Taevase Isa, vägede Issanda laps. Teie Isa lõi universumi, pani tähed ilmaruumi suurde laotusesse ja asetas planeedid nende kindlatele orbiitidele.

    Te olete Tema kätes.

    Väga heades kätes.

    Armastavates kätes.

    Hoolivates kätes.

    Ja seda ei saa muuta midagi, mida keegi kunagi teie kohta ütleb. Nende sõnad on tähtsusetud võrreldes sellega, mida Jumal on teie kohta öelnud.

    Te olete Tema kallis laps.

    Ta armastab teid.

    Isegi kui te komistate, isegi kui te temast ära pöörate, armastab Jumal teid. Kui te tunnete end kadunu, hüljatu või unustatuna, siis ärge kartke. Hea karjane leiab teid. Ta võtab teid oma õlgadele. Ja Ta kannab teid koju.2

    Mu kallid õed! Palun laske neil jumalikel tõdedel sügavale oma südamesse tungida. Ja te leiate, et on palju põhjuseid mitte kurvastada, sest teil on igavikuline saatus.

    Maailma armastatud Päästja andis oma elu, et teie võiksite selle tuleviku reaalsuseks teha. Te olete võtnud enda peale Tema nime, teie olete Tema jüngrid. Ja tänu Temale võite riietada ennast igavese hiilguse rüüdega.

    Vihkaja

    Teine õde oli maailma peale vihane. Nagu ka tema kurb õde, tundis ta, et tema elu probleemid oli kõik tekitanud keegi teine. Ta süüdistas oma peret, oma sõpru, oma ülemust ja töökaaslasi, politseid, naabreid, Kiriku juhte, hetke moetrende, isegi päikesekiirguse intensiivsust ja lihtsalt halba õnne. Ja ta lajatas neile kõigile.

    Ta ei pidanud ennast õelaks inimeseks. Vastupidi, ta tundis, et vaid seisab enda eest. Ta uskus, et kõik teised olid motiveeritud isekusest, tühistest asjadest ja vihast. Tema aga oli motiveeritud headest kavatsustest – õiglusest, ausameelsusest ja armastusest.

    Kahjuks on vihase õe mõtteviis liigagi levinud. Seda märgiti ära ühes hiljutises uurimuses, mis uuris rivaalgruppide vahelisi konflikte. Uurimuse osana vestlesid selle läbiviijad palestiinlaste ja iisraellastega Lähis-Idas ning vabariiklaste ja demokraatidega Ameerika Ühendriikides. Nad avastasid, et „iga grupp tundis, et nende enda grupp [on] motiveeritud rohkem armastusest kui vihast, kuid kui küsiti, miks nende rivaalgrupp konfliktis osales, siis märkisid nad ära viha kui [teise] grupi motivatsiooni”.3

    Teisisõnu mõtles iga grupp endast kui heategijatest – õiglastest, lahketest ja ausatest. Kuid selle vastandina nägid nad rivaalgruppi kui pahategijaid – teadmatuid, ebaausaid, isegi kurje.

    Minu sünniaastal oli maailm mässitud kohutavasse sõtta, mis tõi maailmale piinarikast leina ja kõikehaaravat kurbust. Selle sõja põhjustas minu enda rahvas, inimrühm, kes pidas teatud teisi gruppe halvaks ja õhutas nende vastast viha.

    Nad vaigistasid inimesed, kes neile ei meeldinud. Nad häbistasid ja demoniseerisid neid. Nad pidasid neid alamaks – vähem kui inimesteks. Kui kord olete inimgruppi alandanud, on tõenäolisem, et leiate õigustust nendevastasteks sõnadeks ja vägivallaks.

    Tunneme külmajudinaid, mõeldes sellele, mis juhtus 20. sajandi Saksamaal.

    Kui keegi on meiega eri meelt, siis on ahvatlev oletada, et tal peab midagi viga olema. Ja sealt edasi on vaid väike samm, et seostada tema sõnade ja tegudega halvimad motiivid.

    Muidugi peame alati õige eest seisma ja tuleb ette aegu, mil peame selle kaitseks häält tõstma. Kuid kui teeme seda vihaga südames – kui me nähvame teistele, et teha neile haiget, neid häbistada või vaikima sundida –, siis on tõenäoline, et me ei tee seda õigemeelsuses.

    Mida Päästja õpetas?

    „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid neavad, tehke head neile, kes teid vihkavad, ja palvetage nende eest, kes teid pahatahtlikult ära kasutavad ja teid taga kiusavad;

    et te võiksite olla oma taevase Isa lapsed.”4

    See on Päästja tee. See on esimene samm, et murda maha barjäärid, mis loovad maailmas nii palju viha, vihkamist, eraldatust ja vägivalda.

    Te võite öelda: „Jah, ma olen valmis oma vaenlaseid armastama – kui nemad oleksid valmis sama tegema.”

    Kuid tegelikult see ju ei loe, ega ju? Me vastutame jüngriks olemise eest ise ja sel on vähe – kui üldse – pistmist sellega, mida teised teevad. Me muidugi loodame, et nad on samuti mõistvad ja heatahtlikud, kuid meie armastus nende vastu ei sõltu nende tunnetest meie vastu.

    Ehk pehmendavad meie püüded armastada meie vaenlasi nende südant ja mõjutavad neid tegema head. Aga võib olla et mitte. Kuid see ei muuda meie pühendumist Jeesuse Kristuse järgimisele.

    Seega, Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena armastame oma vaenlasi.

    Me saame võitu vihast või vaenust.

    Me täidame oma südame armastusega kõigi Jumala laste vastu.

    Me ulatame abikäe, et neid õnnistada ja teenida – isegi neid, „kes [meid] pahatahtlikult ära kasutavad ja [meid] taga kiusavad”.5

    Tõeline jünger

    Kolmas õde esindab tõelist Jeesuse Kristuse jüngrit. Ta tegi midagi, mida võib olla tohutult raske teha: ta usaldas Jumalat, isegi kui pidi sellepärast kogema pilkamist ja raskusi. Kuidagi hoidis ta alal oma usku ja lootust vaatamata teda ümbritsevale pilkele ja küünilisusele. Ta elas rõõmsalt mitte seepärast, et tema olukord oli rõõmustav, vaid kuna tema ise oli rõõmus.

    Keegi ei läbi eluteekonda ilma vastuseisu kogemata. Kui on nii palju jõude, mis püüavad meid eemale juhtida, siis kuidas me hoiame oma pilgu kindlalt hiilgaval õnnel, mida on ustavatele lubatud?

    Ma usun, et vastuse võib leida unenäos, mida prohvet tuhandete aastate eest nägi. Prohveti nimi oli Lehhi ja tema unenägu on kirjas hinnalises ja imelises Mormoni Raamatus.

    Oma unenäos nägi Lehhi avarat välja, kus oli imeline puu, mille ilu oli võimatu kirjeldada. Samuti nägi ta arvutuid inimhulki, kes puu poole pürgisid. Nad tahtsid maitsta selle suurepärast vilja. Nad uskusid ja usaldasid, et see toob neile suurt rõõmu ja kestvat rahu.

    Puuni viis kitsas rada ja selle kõrval oli raudkäsipuu, mis aitas neil rajal püsida. Kuid samuti oli seal pimeduseudu, mis varjas nende eest nii teerada kui ka puud. Ja ehk isegi ohtlikum oli valjuhäälne naer ja pilkamine, mis kostsid lähedal asuvast suurest ja avarast hoonest. Üllataval moel pani pilkamine isegi mõnesid inimesi, kes olid jõudnud puuni ja maitsnud selle imelist vilja, tundma häbi ja eemale uitama.6

    Ehk hakkasid nad kahtlema, kas see puu on tõepoolest nii kaunis, kui nad olid kord arvanud. Ehk hakkasid nad kahtlema oma kogemuste reaalsuses.

    Ehk mõtlesid nad, et kui nad puu juurest ära lähevad, on elu kergem. Ehk siis ei pilgata neid enam ega naerda nende üle.

    Ja tegelikult inimesed, kes neid nöökisid, tundusid päris õnnelikena ja neil paistis päris lõbus olevat. Seega võib-olla siis, kui nad puu juurest ära lähevad, võetakse neid vastu selle suure ja ruumika hoone kogudusse ja aplodeeritakse nende otsustusvõime, intelligentsuse ja elutarkuse pärast.

    Püsige teerajal

    Kallid õed! Kallid sõbrad! Kui teil on raske hoida kinni raudkäsipuust ja kõndida kindlalt päästmise poole; kui nende naer ja pilkamine, kes tunduvad nii enesekindlad, paneb teid eksima; kui teid vaevavad vastamata küsimused või õpetused, mida te veel ei mõista; kui te kurvastate pettumuste üle, siis innustan ma teid tuletama meelde Lehhi unenägu.

    Püsige teerajal

    Ärge kunagi laske lahti raudkäsipuust – Jumala sõnast!

    Ja kui keegi püüab panna teid häbenema Jumala armastusest osasaamist, siis ignoreerige teda.

    Ärge kunagi unustage, et olete Jumala laps; teid õnn on ootamas; kui õpite käsud täitma kõik, Ta juurde pääsete taas!7

    Lubadused maailma kiitusest ja heakskiidust ei ole usaldusväärsed, tõesed ega rahuldustpakkuvad. Jumala lubadused on kindlad, tõelised ja rõõmutoovad – nüüd ja igavesti.

    Ma kutsun teid vaatama religioonile ja usule kõrgemast vaatenurgast. Miski, mida pakutakse suures ja avaras hoones, ei ole võrreldav Jeesuse Kristuse elava evangeeliumi viljaga.

    Tõepoolest, „mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!”8

    Olen ise teada saanud, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi jüngrirada on rõõmu rada. See on tee turvalisuse ja rahuni. See on tee tõeni.

    Ma tunnistan, et Püha Vaimu anni ja väega võite seda ise teada saada.

    Kui teerada teie jaoks raskeks muutub, loodan ma, et leiate pelgupaika ja jõudu meie imelistes Kiriku organisatsioonides: Algühingus, Noortes Naistes ja Abiühingus. Need on kui puhkepeatused, kus te võite ammutada enesekindlust ja usku eelseisvaks rännakuks. Need on kui turvaline kodu, kus võite tunda kuuluvustunnet ja saada julgustust oma õdedelt ja kaasjüngritelt.

    See, mida te õpite Algühingus, valmistab teid ette lisatõdedeks, mida õpite noorte naistena. Jüngrirada, mida te kõnnite Noorte Naiste tundides, viib teid sõbrustamise ja sõsarluseni Abiühingus. Iga sammuga sellel teel antakse teile lisavõimalusi näidata armastust teiste vastu usu-, halastus- ligimesearmastuse ja vooruslike tegude ning teenimise kaudu.

    Selle jüngriraja valimine viib kirjeldamatu õnneni ja teie jumaliku loomuse täitumiseni.

    See ei ole kerge. See nõuab teilt parimat, mis teil anda on – kogu teie intelligentsust, loovust, usku, ausameelsust, tugevust, kindlameelsust ja armastust. Kuid ühel päeval vaatate tagasi oma püüdlustele ja oh kui tänulik te olete, et te püsisite tugevana, et te uskusite ja et te ei lahkunud teerajalt.

    Pürgige edasi

    Elus võib olla paljugi, mis on teie kontrolli alt väljas. Kuid lõpuks on teil vägi valida nii oma tulevik kui ka paljud kogemused teel olles. Teie valikud mõjutavad teie elu rohkem kui teie võimed.9

    Te ei või lubada asjaoludel teid kurvaks muuta.

    Te ei või lubada neil teid vihaseks muuta.

    Te võite rõõmustada selle üle, et olete Jumala tütred. Te võite leida rõõmu ja õnne Jumala armus ja Jeesuse Kristuse armastuses.

    Te võite olla rõõmus.

    Ma innustan teid täitma oma süda tänulikkusega Jumala küllusliku ja piiritu headuse vastu. Mu armsad õed! Te suudate seda! Ma palvetan kogu oma hingest, et te teeksite valiku pürgida edasi elupuu poole. Ma palvetan, et te otsustaksite tõsta oma hääle ja muuta oma elu hiilgavaks kiidusümfooniaks, rõõmustades selle üle, mida Jumala armastus, Tema Kiriku imed ja Jeesuse Kristuse evangeelium võivad maailmale tuua.

    Tõelise jüngripõlve laul võib kõlada mõne jaoks vales helistikus või isegi liiga valjult. See on olnud nii aegade algusest peale.

    Kuid meie Taevasele Isale ja neile, kes Teda armastavad ja austavad, on see kõige kallim ja kaunim laul – ülev ja pühitsev laul lunastavast armastusest ja Jumala ning ligimese teenimisest.10

    Ma jätan teile oma kui Issanda apostli õnnistuse, et te leiaksite jõudu ja julgust pürgida õnnelikuna edasi Jumal tütrena, käies iga päev rõõmsalt hiilgaval jüngrirajal. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

    Näita viited

    Viited

    1. 1.

      Vt 2Ne 2:14, 26

    2. 2.

      Vt Lk 15:4–6.

    3. 3.

      Boston College. Study Finds Intractable Conflicts Stem from Misunderstanding of Motivation. – ScienceDaily, 4. nov 2014, sciencedaily.com.

    4. 4.

      Mt 5:44–45.

    5. 5.

      Mt 5:44.

    6. 6.

      Vt 1Ne 8.

    7. 7.

      Vt: Olen Jumala laps. – Kiriku lauluraamat, nr 188.

    8. 8.

      1Kr 2:9.

    9. 9.

      Vt „The Most Inspirational Book Quotes of All Time”. – pegasuspublishers.com/blog.

    10. 10.

      Vt Al 5:26.