3. peatükk
Kuldplaadid
See on 3. peatükk meie uuest Kiriku ajaloost jutustavast teosest pealkirjaga „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”. See raamat avaldatakse 14. keeles trükivormis, Kiriku ajaloo osas Evangeeliumi raamatukogu rakenduses ja veebilehel puhad.lds.org. Mitu järgmist peatükki avaldatakse järgmistes ajakirjanumbrites, kuni ilmub raamatu esimene köide hiljem käesoleval aastal. Need peatükid on saadaval 47. keeles Evangeeliumi raamatukogu rakenduses ja veebilehel puhad.lds.org. 2. peatükk kirjeldab Joseph Smithi esimest nägemust – kuidas talle 1820. a kevadel ilmusid Isa ja Poeg.
Michael Malm. Ta kutsus mind nimepidi
Oli möödunud kolm aastat ja kolm lõikust. Joseph veetis enamiku päevi maad puhastades, pinnast kündes ja töötades töölisena, et koguda raha igaaastaseks pere talukoha maksuks. Töö muutis koolis käimise võimatuks ja ta veetis suurema osa ajast pere või teiste tööliste seltsis.
Joseph ja tema sõbrad olid noored ja muretud. Mõnikord tegid nad rumalaid vigu ja Joseph leidis, et see, et talle ükskord andestati, ei tähendanud, et ta enam kunagi meelt parandama ei peaks. Samuti ei vastanud tema imeline nägemus igale küsimusele ega lõpetanud tema segadust igaveseks.1 Seega püüdis ta püsida Jumalale lähedal. Ta luges Piiblit, usaldas Jeesuse Kristuse väge teda päästa ja kuuletus Issanda käsule mitte liituda ühegi kirikuga.
Nagu paljud inimesed selles piirkonnas, sealhulgas tema isa, uskus Joseph, et Jumal võis avaldada teadmisi selliste esemete kaudu nagu vaiad ja kivid, just nagu ta oli teinud Moosese ja Aaroniga ning teistega Piiblis.2 Ühel päeval, kui Joseph aitas ühel naabril kaevu kaevata, leidis ta väikese kivi, mis oli sügavale maasse maetud. Teadlik asjaolust, et inimesed kasutasid mõnikord erilisi kivisid, et otsida kadunud esemeid või peidetud aardeid, mõtiskles Joseph, et ehk oli leidnud sellise kivi. Kivisse vaadates nägi ta asju, mis olid loomupärasele silmale nähtamatud.3
Josephi and kivi kasutamisel avaldas muljet pereliikmetele, kes nägid seda kui jumaliku soosingu märki.4 Kuigi tal oli nägija anne, ei olnud Joseph ikka veel kindel, et Jumal temaga rahul oli. Ta ei tundnud enam andestust ja rahu, mida ta oli tundnud pärast nägemust Isast ja Pojast. Selle asemel tundis ta tihti hukkamõistu oma nõrkuste ja ebatäiuslikkuse pärast.5
21. septembril 1823 lebas seitsmeteistaastane Joseph ärkvel pööningu magamistoas, mida ta jagas oma vendadega. Ta oli sel õhtul kaua üleval, kuulates oma peret rääkimas erinevatest kirikutest ja nende õpetustest. Nüüd kõik magasid ja majas valitses vaikus.6
Oma toa pimeduses hakkas Joseph palvetama, anudes tulihingeliselt, et Jumal tema patud andeks annaks. Ta soovis rääkida taevase sõnumitoojaga, kes võiks kinnitada talle tema olukorda Issanda ees ja anda talle teadmist evangeeliumist, mida talle metsasalus oli lubatud anda. Joseph teadis, et Jumal oli varem tema palvele vastanud, ja ta oli kindel, et Ta vastab taas.
Josephi palvetades ilmus tema voodi kõrvale valgus, mis muutus eredamaks, kuni oli täitnud kogu pööningu. Joseph vaatas üles ja nägi inglit seismas õhus. Ingel kandis õmblusteta valget rüüd, mis ulatus tema randmete ja pahkluudeni. Temast kiirgas valgus ja tema nägu säras nagu välk.
Algul tundis Joseph hirmu, kuid peagi täitis teda rahu. Ingel kutsus teda nimepidi ja ütles, et tema nimi on Moroni. Ta rääkis, et Jumal oli andestanud Josephile tema patud ja nüüd oli Tal tema jaoks töö teha. Ta kuulutas, et Josephi nimest räägitakse nii head kui halba kõikide rahvaste seas.7
Moroni rääkis kuldplaatidest, mis olid maetud lähedal asuva künka sisse. Plaatidele oli kirjutatud muistse rahva ülestähendus, kes kord Ameerika mandril elasid. Ülestähendus räägib nende algupärast ja sisaldab aruannet, kuidas Jeesus Kristus neid külastas ja oma evangeeliumi täiust õpetas.8 Moroni rääkis, et koos plaatidega oli maetud kaks nägijakivi, mida Joseph hiljem Uurimiks ja Tummimiks ehk tõlkijateks kutsus. Issand oli valmistanud need kivid aitamaks Josephil ülestähendust tõlkida. Läbipaistavad kivid olid kinnitatud omavahel kokku ja rinnakilbile.9
Ülejäänud külaskäigu aja tsiteeris Moroni prohvetlikke kuulutusi Piibli Jesaja, Joeli, Malaki ja Apostlite tegude raamatutest. Ta selgitas, et Issand tuleb peagi ja inimkond ei täida oma loomise eesmärki, kui esmalt ei uuendata Jumala muistset lepingut.10 Moroni rääkis, et Jumal oli valinud Josephi, et lepingut uuendada, ja kui ta otsustab olla ustav Jumala käskudele, siis ilmutatakse plaatidel kirjas olev ülestähendus tema kaudu.11
Enne lahkumist käskis ingel Josephil plaatide eest hoolt kanda ja neid mitte kellelegi näidata, kui teda ei käsita teisiti, hoiatades teda, et kui ta nõuandele ei kuuletu, siis ta hävitatakse. Valgus kogunes seejärel ümber Moroni ja ta tõusis taevasse.12
Kui Joseph lebas ja nägemuse üle mõtiskles, täitus tuba taas valgusega ja Moroni ilmus uuesti, edastades sama sõnumi, mis varem. Seejärel ta lahkus, et ilmuda taas ja edastada oma sõnum ka kolmandat korda.
„Nüüd, Joseph, vaata ette,” ütles ta. „Kui sa plaatidele järele lähed, täitub sinu meel pimedusega ja kõiksugu kurjust täidab su meele, et takistada sul Jumala käske pidada.” Juhatades Josephit kellegi juurde, kes teda toetada võiks, innustas Moroni teda rääkima oma nägemustest isale.
„Ta usub sinu igat sõna,” lubas ingel.13
Järgmisel hommikul ei öelnud Joseph midagi Moroni kohta, kuigi ta teadis, et tema isa usub samuti nägemustesse ja inglitesse. Selle asemel veetsid nad hommiku koos Alviniga lähedalolevat põldu saagist koristades.
See oli raske töö. Joseph püüdis oma vennaga sammu pidada, kui nad vikatitega kõrget vilja lõikasid. Kuid Moroni külaskäigud olid teda terve öö ärkvel hoidnud ja tema mõtted pöördusid üha uuesti iidse ülestähenduse ja künka juurde, kuhu see maetud oli.
Peagi jättis ta töötamise pooleli ja Alvin märkas seda. „Me peame edasi töötama,” hüüdis ta Josephile, „või me ei jõua oma ülesannetega lõpule.”14
Joseph püüdis rohkem ja kiiremini tööd teha, kuid mida ta ka ei teinud, ei suutnud ta Alviniga sammu pidada. Mõne aja pärast märkas Joseph vanem, et Joseph nägi kahvatu välja ja oli jälle töö katki jätnud. „Mine koju” ütles ta, uskudes, et poeg on haigeks jäänud.
Joseph kuulas isa sõna ja komberdas tagasi kodu poole. Kuid kui ta püüdis aiast üle ronida, kukkus ta väsinuna maha.
Kui ta lebas seal jõudu kogudes, nägi ta taas kord Moronit enda kohal seismas valgusest ümbritsetuna. „Miks sa ei rääkinud oma isale, mida ma sulle ütlesin?” küsis ta.
Joseph ütles, et kartis, et isa ei usu teda.
„Ta usub sind,” kinnitas Moroni talle ja kordas eelmisel ööl antud sõnumit.15
Joseph vanem nuttis, kui poeg talle inglist ja sõnumist rääkis. „See oli ilmutus Jumalalt,” ütles ta. „Tegutse selle kohaselt.”16
Craig Dimond. Aerofoto Cumorah’ künkast ja lähipiirkonnast
Joseph asus kohe mäekünka poole teele. Ta teadis, kuhu minna, kuna Moroni oli talle öises nägemuses näidanud, kuhu plaadid peidetud on. See mäeküngas, mis oli üks piirkonna suuremaid, asus tema kodust viie kilomeetri kaugusel. Plaadid olid maetud suure ümara kivi alla mäekünka lääneküljel, selle tipu lähedal.
Joseph mõtles kõndides plaatidele. Kuigi ta teadis, et need on pühad, oli tal raske mitte mõelda, kui palju need väärt võisid olla. Ta oli kuulnud lugusid peidetud aaretest, mida kaitsesid kaitsevaimud, kuid Moroni ja tema kirjeldatud plaadid erinesid nendest lugudest. Moroni oli taevane sõnumitooja, kellele Jumal oli andnud ülesandeks ülestähendused turvaliselt tema valitud nägija kätte toimetada. Ja plaadid olid väärtuslikud mitte ainult seepärast, et need olid valmistatud kullast, vaid kuna need tunnistasid Jeesusest Kristusest.
Siiski mõtles Joseph pidevalt, et ta teadis nüüd täpselt, kust leida küllalt aaret, et oma peret vaesusest vabastada.17
Mäekünka juurde jõudes leidis Joseph paiga, mida oli nägemuses näinud, ja hakkas kivi allääre ümber kaevama, kuni selle ääred olid selgelt näha. Seejärel leidis ta suure puuoksa ja seda kangina kasutades kergitas kivi ja hiivas selle kõrvale.18
Kivi all oli kast, selle küljed ja põhi olid kivist. Sisse vaadates nägi Joseph kuldplaate, nägijakivisid ja rinnakilpi.19 Plaadid olid kaetud muistse kirjaga ja ühel küljel kolme rõngaga kokku köidetud. Iga plaat oli 15 sentimeetrit lai ja 20 sentimeetrit pikk ning õhuke. Osa plaatidest paistis olevat pitseeritud, et keegi neid lugeda ei saaks.20
Üllatunult mõtles Joseph taas, kui palju plaadid väärt võisid olla. Ta sirutas käe nende järele ja tundis ennast läbivat šokilöögi. Ta tõmbas oma käe tagasi, kuid siis püüdis veel kaks korda plaate katsuda ja sai mõlemal korral šokilöögi.
„Miks ma seda raamatut kätte ei saa?” hüüdis ta.
„Kuna sa pole pidanud kinni Issanda käskudest,” ütles lähedalt kostuv hääl.21
Joseph pööras ringi ja nägi Moronit. Kohe tulvas tema meelde eelneval ööl saadud sõnum ja ta mõistis, et oli unustanud ülestähenduse tõelise eesmärgi. Ta hakkas palvetama ja tema meel ja hing ärkasid Pühale Vaimule.
„Vaata,” käskis Moroni. Josephile avanes järjekordne nägemus ja ta nägi Saatanat ümbritsetuna tema loendamatute vägedega. „Kõike seda näidatakse, head ja kurja, püha ja ebapuhast, Jumala hiilgust ja pimeduse väge,” kuulutas ingel, „et sa võiksid edaspidi teada neid kahte väge ja et kuri sind ei mõjutaks ega sinust võitu saaks.”
Ta käskis Josephit, et ta puhastaks oma südame ja tugevdaks oma meelt, et ülestähendust saada. „Neid pühasid asju võib enda kätte saada vaid palve kaudu ja ustavalt Issanda käskudele kuuletudes,” selgitas Moroni. „Neid ei ole siia hoiule pandud kasu ja rikkuse saamise või selle maailma hiilguse eesmärgil. Need on pitseeritud usu palvega.”22
Joseph küsis, millal ta võib plaadid saada.
„Järgmise aasta kahekümne teisel septembril,” ütles Moroni, „kui sa tood endaga õige inimese.”
„Kes on see õige inimene?” küsis Joseph.
„Sinu vanim vend.”23
Lapsepõlvest peale teadis Joseph, et võis loota oma vanimale vennale. Alvin oli nüüd kahekümne viie aastane ja võis soovi korral endale oma talukoha muretseda. Kuid ta oli otsustanud jääda peretalusse, et aidata oma vananevatel vanematel end oma maa peal sisse seada ja kindlustada. Ta oli tõsine ja kõva töömees ning Joseph armastas ning imetles teda üliväga.24
Ehk tundis Moroni, et ta vajab oma venna tarkust ja jõudu, et saada selliseks inimeseks, kelle kätte Issand võiks plaadid usaldada.
Sel õhtul koju naastes oli Joseph väsinud. Kuid kohe kui ta uksest sisse astus, kogunes pere tema ümber, innukas teada saama, mille ta mäekünkalt leidis. Joseph hakkas neile plaatidest rääkima, kuid kui Alvin märkas, kui väsinud ta on, katkestas ta teda.
„Lähme magama,” ütles ta, „ja hommikul ärkame vara ja hakkame tööle.” Järgmisel päeval oli neil küllalt aega, et Josephi lugu kuulda. „Kui ema meie õhtusöögi varakult valmis teeb,” ütles ta, „siis on meil kena pikk õhtu, et istuda ja sind jutustamas kuulda.”25
Järgmisel õhtul rääkis Joseph kõigest, mis oli mäekünkal juhtunud, ja Alvin uskus teda. Pere vanima pojana oli Alvin alati tundnud vastutust oma vananevate vanemate füüsilise heaolu eest. Tema ja tema vennad olid hakanud isegi perele suuremat maja ehitama, et nad võiksid end mugavamalt tunda.
Nüüd tundus, et Joseph hoolitses nende vaimse heaolu eest. Õhtu õhtu järel köitis ta oma pere tähelepanu, rääkides kuldplaatidest ja inimestest, kes need olid kirjutanud. Perekond sai lähedasemaks ja nende kodu oli täis rahu ja rõõmu. Kõik tundsid, et midagi imelist on juhtumas.26
Siis ühel sügishommikul, vaevalt kaks kuud pärast Moroni külaskäiku, tuli Alvin koju suure kõhuvaluga. Valu käes kägaras, anus ta oma isa, et too abi kutsuks. Kui arst lõpuks kohale jõudis, andis ta Alvinile suure koguse kriidist rohtu, kuid see muutis asja veel hullemaks.
Alvin lebas päevade kaupa voodis valude käes piineldes. Teades, et ta arvatavasti sureb, kutsus ta Josephi enda juurde. „Tee kõik, mida vaja, et saada need üleskirjutused,” ütles Alvin. „Ole ustav juhatuse saamisel ja pea igat käsku, mis sulle antakse.”27
Ta suri peatselt pärast seda ja kodu täitis kurbus. Matustel ütles kirikuõpetaja, et Alvin oli läinud põrgusse, ja kasutas tema surma, et hoiatada teisi, mis nendega võib juhtuda, kui Jumal ei sekku ja neid ei päästa. Joseph vanem oli maruvihane. Tema poeg oli olnud hea noor mees ja tema ei suutnud uskuda, et Jumal teda neaks.28
Alvini surmaga lõppes ka jutt plaatidest. Tema oli olnud Josephi jumaliku kutse ustav toetaja ja seega meenutas plaatidest rääkimine tema surma. Pere ei suutnud seda taluda.
Joseph igatses kohutavalt Alvini järele ja talle mõjus venna surm eriti raskelt. Ta oli lootnud ülestähenduste saamisel oma vanimale vennale toetuda. Nüüd tundis ta end hüljatuna.29
Cumorah’ künka otsas seisab Moroni kuju, et tähistada paika, kus Joseph Smith 22. septembril 1823. aastal esmakordselt Mormoni Raamatu plaate nägi ja neli aastat hiljem need enda kätte sai.
Kui jõudis kätte päev mäekünkale naasta, läks Joseph üksinda. Ta polnud kindel, kas Issand ilma Alvinita plaadid tema kätte usaldab. Kuid ta mõtles, et peab kinni igast käsust, mis Issand talle annab, just nagu tema vend oli teda tegema innustanud. Moroni juhised plaatide saamiseks olid selged. „Sa pead need oma kätte võtma ja minema otse koju, ilma viivitamata,” ütles ingel „ja need luku taha panema.”30
Mäekünkal kangutas Joseph kivi üles ja võttis kivikastist plaadid. Siis tuli talle pähe mõte: teised kastis olevad asjad on väärtuslikud ja tuleks enne koju minemist ära peita. Ta pani plaadid maha ja pöördus, et kast kinni katta. Kuid kui ta uuesti plaatide poole pöördus, olid need kadunud. Hirmunult laskus ta põlvili ja anus, et teada, kus need on.
Moroni ilmus Josephile ja ütles talle, et taas kord ei olnud ta juhiseid järginud. Ta ei olnud mitte ainult plaadid maha pannud, enne kui need turvalisse kohta viis, vaid oli need samuti silmist lasknud. Kui palju noor nägija ka ei soovinud Issanda tööd teha, ei olnud ta veel võimeline muistset ülestähendust kaitsma.
Joseph oli eneses pettunud, kuid Moroni andis talle juhised järgmisel aastal uuesti plaatidele järele tulla. Samuti õpetas ta rohkem Issanda plaanist Jumala kuningriigi kohta ja suurest tööst, mis pidi esile tulema.
Siiski, pärast ingli lahkumist läks Joseph tasapisi mäest alla, muretsedes selle pärast, mida tema pere mõtleb, kui ta tühjade kätega koju läheb.31 Kui ta majja sisse astus, ootasid nad teda. Tema isa küsis kohe, kas plaadid on tema käes.
„Ei,” vastas ta. „Ma ei saanud neid.”
„Kas sa nägid neid?”
„Ma nägin neid, kuid ei võinud neid võtta.”
„Mina oleksin need võtnud.” ütles Joseph vanem, „kui ma oleksin sinu asemel olnud.”
„Sa ei tea, mida sa räägid,” ütles Joseph seepeale. „Ma ei võinud neid saada, sest Issanda ingel keelas mind.”32