Parim perereis

Üks parimaid asju, mida ma saan oma perega teha, on minna kaks korda aastas templisse, et teha templitööd. Templisse läheme tavaliselt talvevaheajal kohe pärast jõule, siis kui meil on kõigil puhkus, ja suvel, kui on templis Eesti nädal. Sõit sinna on tavaliselt pikk ja võib kesta ligi kaheksa tundi, mille vältel me sõidame bussi, rongi, laeva ja trammiga. Oleme ükskord proovinud minna Tartust Helsingisse ka lennukiga. See oli palju kiirem – sõit kestis ainult umbes tund aega.

Tempel on hea koht, kus saab puhata igapäevastest asjadest, veeta rohkem aega perega ja muidugi ka teisi aidata. Õde Eha Vahtras pakub mulle alati oma sugulaste nimesid ja ma võtan need rõõmuga vastu, sest mulle meeldib abiks olla. Seda tehes saan eelkõige aidata neid, kes on juba surnud.

Templis mul on alati hea tunne. Ristimisi tehes on alati tunda Vaimu. Mõnikord tunnen ka, kuidas see inimene, kes pole veel ristitud, ootab, millal tuleb tema kord ristitud saada.

Templi võõrastemajas saab mõnikord olla sõpradega ja nendega midagi koos teha. Kui vanemad on templitööd tegemas, pean hoolitsema väikevenna eest.

Ma olen näinud ka teisi templeid. Kui ma olin kaheksa-aastane, käisime Ameerikas Utah’ osariigis ja nägime palju templeid. Kahjuks ei mäleta ma seda reisi enam kuigi hästi. 2017. aasta suvel käisime Hollandis ja meil oli võimalus käia seal templit vaatamas. Me ei saanud sinna sisse minna, kuna oli pühapäev, aga saime templi juures jalutada. See tempel oli väga ilus, seal oli roosiaed ja purskkaev. Samal suvel võtsin osa noortekonverentsist, kus saime samuti templis käia ning teha ristimisi ja kinnitamisi. Sealne tempel oli väiksem kui Helsingi tempel. Ma loodan, et Eestisse tuleb natuke suurem tempel.

Olen kogenud, et iga tempel on välimuse või kuju poolest erinev, aga tunne on neis kõigis sama.