„Hüppa jõkke!”
Elvin Jerome Laceda
Pampanga, Filipiinid
Gary Alfonso illustratsioon
Ühel päeval palus minu vanaema, et viiksin oma tädile toitu, mille ta oli valmistanud. Oli palav laupäeva pärastlõuna ja ma tahtsin teha palju teisi asju selle asemel, et oma vanaemale jooksupoisiks olla. Ma ütlesin talle, et ta paluks ühte mu nõbudest, kuid tema nõudis, et mina läheksin.
Oli möödunud terve tund ja ma hakkasin tundma, et peaksin tegema, mida vanaema oli palunud. Ma võtsin toidupaki ja asusin tädi maja poole teele. See oli kaugel ja kui ma kohale jõudsin, ei plaaninud ma kauaks jääda.
Ma leidsin tädi koos tema viiekuuse beebiga kahe mangopuu külge kinnitatud võrkkiigest. Puud asusid maja taga voolava jõe kaldal. Ma läksin nende juurde ja andsin toidu üle. Ühtäkki katkesid võrkkiige nöörid. Mu tädi veeres koos lapsega jõkke. Mind haaras hirm. Ma ei osanud ujuda ja lähedal polnud kedagi, kes oleks saanud aidata. Ma ei teadnud, mida teha.
Kohe kuulsin Vaimu häält: „Hüppa vette!”
Teisiti mõtlemata hüppasin ma vette. Õnneks leidsin ma beebi mõne sekundiga ja minu tädi suutis ise veest välja saada. Kui ma koos beebiga veest välja tulin, ei suutnud ma juhtunut uskuda. Ma hüppasin jõkke teades, et ei oska ujuda, kuid kuna ma kuulasin Vaimu, siis pääses minu väike nõbu ja ka mina uppumisest.
Ma mõistsin, kui tähtis on tunda ära juhatust ja inspiratsiooni, mida Jumal Püha Vaimu kaudu annab, ja sellele kuuletuda. Ma olen tänulik, et ma tegin lõpuks, mida mu vanaema mul teha palus ja viisin toidu oma tädile. Ma tean, et peame püüdma olla tundlikud vaimsetele õhutustele, et võiksime olla Jumala käteks Tema laste abistamisel.