Usuportreed
Rakotomalala Alphonse
Sarodroa, Madagaskar
Kui Rakotomalala hakkas evangeeliumi vastu huvi tundma, asus lähim kirik Antsirabes, linnas, mis asus tema külast Sarodroast 50 kilomeetri kaugusel. Rakotomalala ja tema sõber leidsid igal pühapäeval viisi, kuidas see teekond ette võtta.
Tänaseks on Sarodroas väike kogudusehoone, kus igal pühapäeval käib üle 100 liikme. Rakotomalala on näinud, kuidas tema küla evangeeliumi vastu võttis. Neli misjonäri on Sarodroas teeninud ja Kirik jätkab kasvamist.
Cody Bell, fotograaf
Kui minu vanaisa haigestus, reisisin ma Antsirabesse, et tema eest hoolitseda. Misjonärid külastasid tema kodu mitmel korral. Vanaisa ja mina ei olnud Kiriku liikmed, kuid talle meeldis misjonäridega kohtuda. Ühel õhtul andsid nad vanaisale õnnistuse ja pärast pereõhtut ulatasid nad meile Mormoni Raamatu.
„Palun lugege seda raamatut ja küsige Jumalalt, kas see on õige,” ütlesid nad.
Kui ma Sarodroasse naasin, ei tahtnud ma Mormoni Raamatut lugeda, kuna ei arvanud, et see on õige. Seejärel haigestusin ma ühel päeval ja pidin mitu päeva kodus istuma. Kui ma tegevust otsisin, leidsin ma Mormoni Raamatu ja hakkasin lugema.
Hiljem läksin ma tagasi Antsirabesse ja kohtusin misjonäridega. Nad õpetasid mulle rohkem Mormoni Raamatu ja prohvet Joseph Smithi kohta. Ma ütlesin neile, et me ei vaja prohveteid ja et tänapäeval ei ole prohveteid. Misjonärid palusid, et ma paluksin Jumala poole ja küsiksin, kas tänapäeval on meil mõni prohvet. Nad lubasid, et Jumal vastab mulle. Ma palvetasin ja tundsin, et mida misjonärid ütlesid, on õige.
Ma tahtsin kirikusse minna, kuid mul ei olnud bussiraha. Rääkisin oma sõbra Razafindravaonasologa ja ta ütles, et võime minu rattaga sõita. Me sõitsime igal pühapäeval kaks tundi Sarodroast Antsirabesse. Kui ma väntamisest väsisin, siis istusin taga ja mu sõber väntas edasi. Siis kui tema väsis, vahetasime taas kohad.
Lõpuks liitusime Razafindravaonasolo pere ja mina Kirikuga. Me käisime kirikus Antsirabes senikaua, kuni Sarodroas kogudus avati. Olime väga õnnelikud, et saime käia kirikus omaenda külas.
Razafindravaonasolo isa kutsuti koguduse juhatajaks. Ühel päeval kohtus ta minuga ja innustas mind misjonile minema. Ma ei arvanud, et suudaksin teenida, kuid ta kinnitas mulle, et ma suudan. Ma võtsin vastu kutse teenida Madagaskari Antananarivo misjonil. Nüüd olen ma abielus ja meil on kaks last. Ma olen tänulik oma pere eest ja mul on olnud rohkeid kogemusi, mida võin jagada, mis on aidanud mul teada, et see Kirik on õige.
Pärast Kirikuga liitumist teenis Rakotomalala (paremal) Madagaskari Antananarivo misjonil ja Razafindravaonasolo (vasakul) teenis Kongo Demokraatlikus Vabariigis Kinshasa misjonil.
2013. aastal ehitasid liikmed Sarodroas selle väikese puidust kogudusehoone, et Jumalat kummardada. Rakotomalala on rõõmuga valmis hoonele vajalikke muudatusi tegema.
Riis on Madagaskaril põhiline teravili. Peaaegu kõik Sarodroa elanikud töötavad riisipõldudel, et oma peret ülal pidada.
Kiriku kasvades vajasid liikmed Sarodroas uut kogudusehoonet. Uus kogudusehoone ehitati vana kõrvale ja Rakotomalala ning teised töötavad, et muuta vana puidust kogudusehoone klassiruumideks ja piiskopi ruumiks.
Alates ajast, kui nad igal pühapäeval kaks tundi kirikusse sõitsid, on Rakotomalala ja Razafindravaonasolo jäänud headeks sõpradeks. Nad on tänulikud õnnistuste eest, mida evangeelium on toonud neile ja nende peredele.
Rakotomalala ja Razafindravaonasolo seisavad uue Sarodroa kogudusehoone ees. Selle betoonist ja tellistest kogudusehoone ehitasid Kiriku liikmed.