1 Ja nüüd, sündis, et kohtunike valitsemise kahekümne üheksanda aasta alguses saatis ^aAmmoron Moronile sõna sooviga, et ta vahetaks vange.

2 Ja sündis, et Moroni rõõmustas ääretult selle ettepaneku üle, sest ta tahtis saada neid toiduvarusid, mis läksid laamanlastest vangide elatuseks, oma rahva toetuseks, ja ta tahtis saada ka oma rahvast oma sõjaväe tugevdamiseks.

3 Nüüd, laamanlased olid vangistanud palju naisi ja lapsi, ja Moroni vangide hulgas ehk vangide hulgas, keda Moroni oli võtnud, ei olnud ainsatki naist ega last; seepärast otsustas Moroni kasutada kavalust, et saada laamanlastelt nii palju nefilastest vange kui võimalik.

4 Seepärast kirjutas ta kirja ja saatis selle ära Ammoroni teenijaga, samaga, kes oli toonud kirja Moronile. Nüüd, need on sõnad, mis ta kirjutas Ammoronile, öeldes:

5 Vaata, Ammoron, ma olen kirjutanud sulle üht-teist selle sõja kohta, mida sa oled pidanud minu rahva vastu, või õigemini, mida sinu ^avend on pidanud nende vastu ja mida sa pärast tema surma oled ikka veel otsustanud jätkata.

6 Vaata, ma tahaksin sulle mõnevõrra rääkida Jumala ^aõiglusest ja tema kõikvõimsa viha mõõgast, mis ripub sinu kohal, kui sa oma meelt ei paranda ja ei tagane oma vägedega oma maadele ehk sellele maale, mis on sinu valduses, mis on Nefi maa.

7 Jah, ma tahaksin rääkida sulle nendest asjadest, kui sa oled võimeline neid kuulda võtma; jah, ma tahaksin rääkida sulle sellest hirmsast ^apõrgust, mis ootab, et vastu võtta selliseid ^bmõrvareid, nagu sina ja su vend seda olete olnud, kui te ei paranda meelt ja ei loobu oma mõrvarlikest kavatsustest ja ei pöördu oma vägedega tagasi oma maadele.

8 Aga kuna sa oled need asjad kord juba hüljanud ja oled võidelnud Issanda rahva vastu, koguni nõnda võin ma oletada, et sa teed seda taas.

9 Ja nüüd, vaata, me oleme valmis teid vastu võtma; jah, ja kui sa oma kavatsustest ei loobu, vaata, siis te tõmbate endile selle Jumala viha, kelle te olete hüljanud, kuni teie täieliku hävitamiseni välja.

10 Aga nii tõesti, kui Issand elab, ründavad meie väed teid, kui te ei tagane, ja peagi nuheldakse teid surmaga, sest me võtame tagasi oma linnad ja oma maad; jah, ja me kaitseme oma usundit ja oma Jumala aadet.

11 Ent vaata, ma arvan, et ma kõnelen sulle sellest asjata; ehk ma arvan, et sa oled põrgu ^alaps; seepärast lõpetan ma oma kirja, öeldes sulle, et ma ei vaheta vange muudel tingimustel, kui et sa annad ühe mehe ja tema naise ja ta lapsed ühe vangi vastu; kui asi nii on, et sa teed seda, siis ma vahetan.

12 Ja vaata, kui sa seda ei tee, tulen ma oma vägedega teie vastu; jah, ma relvastan koguni oma naised ja oma lapsed ja tulen sinu vastu ning ma jälitan sind koguni su enda maani, mis on ^ameie esimene pärandmaa; jah, ja saab olema veri vere vastu, jah, elu elu vastu; ning ma võitlen teiega kuni selleni välja, et teid hävitatakse maa pinnalt.

13 Vaata, ma olen vihane ja samuti mu rahvas; te olete üritanud meid mõrvata ja me oleme vaid püüdnud end kaitsta. Aga vaata, kui te veel üritate meid hävitada, siis üritame meie hävitada teid; jah, ja me vallutame tagasi oma maa, oma esimese pärandmaa.

14 Nüüd, ma lõpetan oma kirja. Mina olen Moroni; ma olen nefilaste rahva juht.

15 Nüüd, sündis, et Ammoron, kui ta oli saanud selle kirja, sai vihaseks ja ta kirjutas Moronile teise kirja, ja need on sõnad, mida ta kirjutas, öeldes:

16 Mina olen Ammoron, laamanlaste kuningas; ma olen selle Amalikia vend, kelle te olete ^amõrvanud. Vaata, ma maksan tema vere eest teile kätte, jah, ja ma ründan teid oma vägedega, sest ma ei karda sinu ähvardusi.

17 Sest vaata, teie isad tegid oma vendadele ülekohut, nii et nad röövisid neilt ^aõiguse valitsemisvõimule, kui see kuulus õiguse järgi nendele.

18 Ja nüüd, vaata, kui te panete oma relvad maha ja alistute nende valitsemisele, kellele valitsemisvõim õigusega kuulub, siis ma lasen oma rahval relvad maha panna ja nad ei sõdi enam.

19 Vaata, sina oled öelnud palju ähvardusi mulle ja mu rahvale; aga vaata, me ei karda sinu ähvardusi.

20 Ometi olen ma rõõmuga nõus vahetama vange sinu nõudmise kohaselt, et ma võiksin hoida oma toidupoolist oma sõjameestele, ja me peame sõda, mis saab olema igavene, kas seni, kuni nefilased alistuvad meie valitsemisele, või kuni nad on igavesti hävitatud.

21 Ja mis sellesse Jumalasse puutub, kelle te ütlete, et me olevat hüljanud, vaata, me ei tunne sellist isikut ega tunne ka teie; aga kui on nõnda, et niisugune isik on olemas, siis meie ei tea muud, kui et ta on loonud meid sama hästi kui teidki.

22 Ja kui on nõnda, et on olemas kurat ja põrgu, vaata, kas ta ei saada siis teid sinna elama koos minu vennaga, kelle te olete mõrvanud, kelle kohta sa oled vihjanud, et ta on läinud niisugusesse kohta? Aga vaata, nendel asjadel ei ole tähtsust.

23 Mina olen Ammoron ja selle ^aSorami järglane, keda sinu isad sundisid ja tõid välja Jeruusalemmast.

24 Ja nüüd, vaata, ma olen vapper laamanlane; vaata, seda sõda on peetud selleks, et maksta kätte neile tehtud nurjatuste eest ning hoida ja saada endale nende õigused valitsemisvõimule; ja ma lõpetan oma kirja Moronile.