102. osa

Ohio osariigis Kirtlandis 17. veebruaril 1834 asetleidnud Kiriku esimese kõrgema nõukogu organiseerimise protokoll (History of the Church, kd 2, lk-d 28–31). Originaalprotokolli koostasid vanemad Oliver Cowdery ja Orson Hyde. Kaks päeva hiljem parandas prohvet protokolli, luges selle kõrgemale nõukogule ette ja nõukogu kiitis selle heaks. Salmid 30–32, mis räägivad Kaheteistkümne Apostli Nõukogust, lisas prohvet Joseph Smith 1835. aastal, kui ta valmistas seda osa ette avaldamiseks Õpetuses ja Lepingutes.

1–8 Kõrgem nõukogu määratakse lahendama olulisi raskusi, mis Kirikus esile kerkivad. 9–18 Antakse talitusviis juhtumite menetlemiseks. 19–23 Otsuse teeb nõukogu juhataja. 24–34 Pannakse paika edasikaebuste menetlus.

 Tänasel päeval kogunes kahekümne neljast ülempreestrist koosnev üldnõukogu Joseph Smith noorema majas vastavalt saadud ilmutusele ja jätkas Kristuse kiriku akõrgema nõukogu organiseerimist, mis pidi koosnema kaheteistkümnest ülempreestrist ja ühest või kolmest presidendist vastavalt sellele, kuidas olukord nõuab.

 Kõrgem nõukogu määrati ilmutuse kaudu oluliste probleemide lahendamiseks, mis võivad kirikus esile kerkida, mida kirik või apiiskopi nõukogu ei suuda lahendada nii, et kõik osapooled rahule jääksid.

 Joseph Smith noorem, Sidney Rigdon ja Frederick G. Williams tunnistati nõukogu häälega juhatajateks; ning ülempreestrid Joseph Smith vanem, John Smith, Joseph Coe, John Johnson, Martin Harris, John S. Carter, Jared Carter, Oliver Cowdery, Samuel H. Smith, Orson Hyde, Sylvester Smith ja Luke Johnson valiti nõukogu üksmeelse häälega kirikule alaliseks nõukoguks.

 Ülalnimetatud nõukogu liikmetelt küsiti seejärel, kas nad võtavad neile määratud ametikohad vastu ja kas nad tegutsevad oma ametis vastavalt taeva seadustele, millele nad kõik vastasid, et nad võtavad endale määratud ametikohad vastu ja täidavad oma ülesandeid vastavalt neile antud Jumala armule.

 Nende arv, kellest koosnes nõukogu, kes hääletas kiriku nimel ja selle eest, nimetades need ülalnimetatud nõukogu liikmed, oli nelikümmend kolm järgmiselt: üheksa ülempreestrit, seitseteist vanemat, neli preestrit ja kolmteist liiget.

 Hääletati, et kõrgemal nõukogul ei ole võimu tegutseda, kui puudub seitse ülalnimetatud nõukogu liiget või nende korrakohaselt määratud järglast.

 Neil seitsmel on võim määrata teisi ülempreestreid, keda nad peavad vääriliseks ja võimeliseks tegutsema puuduvate nõukogu liikmete asemel.

 Hääletati, et millal iganes vabaneb koht mõne ülalnimetatud nõukogu liikme surma, üleastumise pärast ametist eemaldamise või sellest kiriku valitsuspiirkonnast ärakolimise tõttu, tuleb see täita presidendi või presidentide poolse ettepaneku alusel ja kinnitada sel eesmärgil kiriku nimel kokku tulnud ülempreestrite üldnõukogu häälega.

 Kiriku president, kes on ühtlasi nõukogu juhataja, on määratud ailmutusega ja bheaks kiidetud oma ametisse kiriku häälega.

 10 Ja vastavalt tema ametipositsioonile tuleb tal juhatada kiriku nõukogu; ja tema õiguseks on saada abi kahelt teiselt presidendilt, kes on määratud samal viisil, nagu määrati ta ise.

 11 Ja juhul kui neist, kes on määratud teda abistama, puudub üks või kaks, on tal võim juhatada nõukogu ilma abiliseta; ja juhul, kui ta ise puudub, on teistel presidentidel võim juhatada tema asemel, neil mõlemal või emmal-kummal neist.

 12 Millal iganes Kristuse kiriku kõrgem nõukogu eelnevalt mainitud mudeli järgi korra kohaselt organiseeritakse, on kaheteistkümne nõukogu liikme kohustuseks heita numbritega liisku ja sel viisil välja selgitada, kes kaheteistkümnest räägib esimesena, alustades number ühest ja nii edasi kuni numbrini kaksteist.

 13 Millal iganes see nõukogu kokku tuleb mõnda juhtumit arutama, tuleb kaheteistkümnel nõukogu liikmel kaaluda, kas see on raske või mitte; kui see ei ole, rääkigu selles asjas vaid kaks nõukogu liiget vastavalt ülalkirjeldatud viisile.

 14 Aga kui see arvatakse raskeks, tuleb määrata neli; ja kui veel raskem, kuus; kuid ühelgi juhul ärgu määratagu rääkima rohkem kui kuut.

 15 Kõikidel juhtumitel on süüdistataval õigus poolele nõukogule, et hoida ära solvamist ja ülekohut.

 16 Ja nõukogu liikmetel, kes on määratud nõukogu ees rääkima, tuleb pärast seda, kui asitõendeid on uuritud, esitada juhtum nõukogule selle tõeses valguses; ja igaühel tuleb rääkida erapooletult ja aõiglaselt.

 17 Need nõukogu liikmed, kes tõmbavad paarisnumbrid, see on 2, 4, 6, 8, 10 ja 12, on need, kes peavad välja astuma süüdistatava kaitseks ja ära hoidma solvamist ja ülekohut.

 18 Kõikidel juhtudel olgu süüdistajal ja süüdistataval õigus ise rääkida enese eest nõukogu ees pärast seda, kui asitõendid on ära kuulatud ja nõukogu liikmed, kes on määratud selles asjas kõnelema, on oma kõned lõpetanud.

 19 Pärast seda, kui asitõendid on ära kuulatud ja nõukogu liikmed, süüdistaja ja süüdistatav on kõnelenud, tuleb juhatajal teha otsus vastavalt arusaamisele, mis tal sellest asjast on, ja pöörduda kaheteistkümne nõukogu liikme poole, et kinnitada see nende häälega.

 20 Aga kui ülejäänud nõukogu liikmed, kes ei ole rääkinud, või üksainuski neist, olles erapooletult ära kuulanud asitõendid ja kõned, avastavad juhataja otsuses vea, võivad nad selle välja tuua ja asi kuulatakse täiendavalt üle.

 21 Ja kui pärast hoolikat täiendavat ülekuulamist saadakse selles asjas lisavalgust, tuleb otsust vastavalt muuta.

 22 Aga juhul, kui lisavalgust ei tule, jääb kehtima esimene otsus ja nõukogu enamusel on võim seda otsustada.

 23 Kui on raskusi aõpetuse või põhimõtte küsimuses, kui ei ole kirjutatud piisavalt, et asi oleks nõukogu meelest selge, võib juhataja küsida ja saada bilmutuse kaudu teada, millisel meelel on Issand.

 24 Raskuste lahendamiseks on ülempreestritel, kui nad viibivad mujal, võim kutsuda kokku ja organiseerida nõukogu eelkirjeldatud viisil, kui osapooled või emb-kumb neist seda palub.

 25 Ja sellel mainitud ülempreestrite nõukogul on võim määrata üks endi seast selleks ajaks seda nõukogu juhtima.

 26 Selle nõukogu kohustuseks on edastada koheselt koopia oma menetlusest koos täieliku aruandega oma otsust põhjendavatest tõenditest Kiriku Esimese Presidentkonna peakorteri kõrgemale nõukogule.

 27 Kui osapooled või emb-kumb neist ei ole selle nõukogu otsusega rahul, võivad nad edasi kaevata Kiriku Esimese Presidentkonna peakorteri kõrgemale nõukogule ja saada võimaluse, et neid kuulatakse täiendavalt üle, ja see tuleb seal läbi viia vastavalt eelkirjutatud mudelile nii, nagu sellist otsust polekski tehtud.

 28 Selline mujalolev ülempreestrite nõukogu tuleb kokku kutsuda vaid kiriku asjade kõige araskemate juhtumite korral; ja ükski harilik või tavaline juhtum ei põhjenda sellise nõukogu kokkukutsumist.

 29 Mujal reisivatel või asuvatel ülempreestritel on võim öelda, kas sellise nõukogu kokkukutsumine on vajalik või mitte.

 30 Kõrgema nõukogu ehk mujal areisivate ülempreestrite nõukogu ja kaheteistkümnest bapostlist koosneva reisiva kõrgema nõukogu otsuste vahel on vahe.

 31 Esimesena mainitu otsuse võib edasi kaevata, kuid viimase otsust mitte.

 32 Viimase võivad küsimuse alla seada ainult kiriku üldjuhid üleastumise korral.

 33 Otsustati, et Kiriku Esimese Presidentkonna peakorteris oleval presidendil või presidentidel on võim otsustada, kas mõnda sellist juhtumit, mis on edasi kaevatud, on põhjust saata täiendavale ülekuulamisele, kui nad on eelnevalt uurinud edasikaebust ja sellega kaasasolevaid asitõendeid ja tunnistusi.

 34 Seejärel heitsid kaksteist nõukogu liiget liisku ehk tõmbasid loosi, et välja selgitada, kes peaks rääkima esimesena, ja selgus järgnev, nimelt: 1. Oliver Cowdery, 2. Joseph Coe, 3. Samuel H. Smith, 4. Luke Johnson, 5. John S. Carter, 6. Sylvester Smith, 7. John Johnson, 8. Orson Hyde, 9. Jared Carter, 10. Joseph Smith vanem, 11. John Smith, 12. Martin Harris. Pärast palvet konverents lõppes.

 

Asjurid
Oliver Cowdery
Orson Hyde