135. osa

Prohvet Joseph Smithi ja tema venna patriarh Hyrum Smithi märtrisurm Illinoisi osariigis Carthage’is 27. juunil 1844 (History of the Church, kd 6, lk-d 629–631). Selle kirjutas vanem John Taylor Kaheteistkümne Nõukogust, kes oli nende sündmuste tunnistajaks.

1–2 Josephi ja Hyrumi märtrisurm Carthage’i vanglas. 3 Kuulutatakse prohveti silmapaistvast positsioonist. 4–7 Nende süütu veri tunnistab selle töö õigsusest ja jumalikkusest.

 Pitseerimaks tunnistust sellest raamatust ja Mormoni Raamatust, teatame me prohvet aJoseph Smithi ja patriarh Hyrum Smithi bsurmast. Nad lasti maha cCarthage’i vanglas 27. juunil 1844 umbes kell viis õhtul relvastatud jõugu poolt, mis koosnes 150 kuni 200 mustaks võõbatud isikust. dHyrumit tulistati esimesena ja ta langes rahulikult, hüüdes: Olen surmalaps! Joseph tulistati surnuks, kui ta püüdis aknast välja hüpata, hüüdes: Oo Issand, mu Jumal! Neid mõlemaid tulistati jõhkral moel ka pärast seda, kui nad olid juba surnud, ja kumbki sai neli kuuli.

 Ainukesed inimesed, kes sel hetkel ruumis viibisid, olid aJohn Taylor ja Willard Richards, kaks Kaheteistkümnest; esimene sai neljast kuulist metsikult haavata, kuid on pärast seda paranenud; teine pääses Jumala hoolekande tõttu ilma ühegi auguta oma kuues.

 Joseph Smith, Issanda aprohvet ja bnägija, on selles maailmas teinud inimeste päästeks rohkem kui ükski teine siin elanud inimene, välja arvatud ainult Jeesus. Lühikese kahekümneaastase ajavahemiku jooksul on ta esile toonud Mormoni Raamatu, mille ta tõlkis Jumala anni ja väega, ning on olnud vahendiks selle avaldamisel kahel mandril; ta on saatnud igavikulise evangeeliumi ctäiuse, mida see sisaldab, maa nelja ilmakaarde, on toonud esile ilmutused ja käsud, mis moodustavad selle Õpetuse ja Lepingute raamatu, ja palju teisi tarku kirjutisi ja juhiseid, mis on inimlastele kasuks; ta on kokku kogunud mitmed tuhanded viimse aja pühad, rajanud suure dlinna ning jätnud endast maha kuulsuse ja nime, mida ei saa hävitada. Ta elas suurepäraselt ning ta suri suurepäraselt Jumala ja oma rahva silmis; ja enamiku muistse aja Issanda võitute sarnaselt on ta pitseerinud oma missiooni ja töö omaenda everega, ja sama on teinud tema vend Hyrum. Elus neid ei eraldatud ja surmas neid ei lahutatud!

 Kui Joseph läks Carthage’isse end üles andma, vastamaks väljamõeldud ettekäänetel esitatud seaduse nõuetele, ütles ta kaks või kolm päeva enne enda mõrvamist: „Ma lähen kui atall tapale; kuid ma olen rahulik nagu suvehommik; mu südametunnistus on puhas Jumala ja kõigi inimeste ees. Ma suren süütult ja minu kohta öeldakse – ta mõrvati külmavereliselt.” Samal hommikul, pärast seda, kui Hyrum oli end valmis seadnud minekuks – kas öelda veresaunaks? Jah, sest nõnda see oli – luges ta järgmist lõiku Mormoni Raamatust Eteri raamatu kaheteistkümnenda peatüki lõpust ja ta murdis selle lehe nurga kahekorra:

 „Ja sündis, et ma palvetasin Issanda poole, et ta annaks paganatele armu, et neil oleks ligimesearmastust. Ja sündis, et Issand ütles mulle: Kui neil ei ole ligimesearmastust, ei puutu see sinusse, sina oled olnud ustav; mispärast sinu rõivad tehakse apuhtaks. Ja kuna sina oled näinud oma nõrkust, tehakse sind tugevaks, koguni selleni välja, et sa võid istet võtta paigas, mille mina olen valmistanud oma Isa eluasemetes. Ja nüüd mina … jätan hüvasti paganatega, jah, ja ka oma vendadega, keda ma armastan, kuni me kohtume Kristuse bkohtujärje ees, kus kõik inimesed saavad teadma, et minu rõivad pole määritud teie verega.” Testamendi ctegijad on nüüd surnud ja nende testament on jõus.

 Hyrum Smith sai neljakümne nelja aastaseks veebruaris 1844 ja Joseph Smith sai kolmekümne kaheksaseks detsembris 1843; ja nüüdsest peale on nende nimed arvatud usu märtrite sekka; ja mistahes rahvusest lugejale tuletatakse meelde, et Mormoni Raamatu ja selle kiriku Õpetuse ja Lepingute raamatu eest, et tuua need esile raiskuläinud maailma päästeks, maksti üheksateistkümnenda sajandi parima verega; ja et kui tuli võib Jumala auks vigastada atoorest puud, siis kui kergesti see põletab ära kuivad puud, et puhastada viinamägi rikutusest. Nad elasid hiilguse nimel; nad surid hiilguse nimel, ja hiilgus on nende igaveseks tasuks. Nende nimed lähevad edasi ajastust ajastusse nende järglastele kui kalliskivid pühitsetute jaoks.

 Nad ei olnud süüdi üheski kuriteos, nagu varem tihti tõestatud, ja nad pandi vangi vaid reeturite ja paheliste inimeste salasepitsuste abil; ja nende süütu veri Carthage’i vangla põrandal on suur mormonismile pandud pitser, mida ei saa tunnistamata jätta ükski kohus maa peal, ja nende süütu veri Illinoisi osariigi vapil koos osariigi murtud lubadusega, mille andis kuberner, on tunnistuseks igavikulise evangeeliumi tõesusest, mida ei saa vaidlustada ka terve maailm; ja nende süütu veri Ühendriikide vabaduse loosungil ja magna charta’l on Jeesuse Kristuse usundi suursaadikuks, mis puudutab ausate inimeste südameid kõigi rahvaste seas; ja nende süütu veri kisendab koos kõigi märtrite süütu verega aaltari all, mida nägi Johannes, Vägede Issanda poole, kuni ta maksab maa peal kätte selle vere eest. Aamen.