Minu usupalve

18-aastaselt töötasin mööblipoes müüjana. Minu töögraafik oli väga pingeline. Töötasin esmaspäevast laupäevani kella kaheksast hommikul kümneni õhtul. Olin pettunud, sest see ei võimaldanud mul osaleda instituudis ega teistel Kiriku üritustel.

Hakkasin palvetama suure usuga Taevaisa poole, et Ta aitaks mul leida töö, kus ei peaks töötama laupäeviti, nii et saaksin minna instituuti ja teistele Kiriku üritustele.

Ühel päeval aitasin tööl ühte meest. Hakkasime rääkima ja ta ütles, et töötab suures pangas. Ma küsisin, kuidas saaksin sinna tööle kandideerida. Ta andis mulle oma nime ja telefoninumbri, et ma helistaksin nende personaliosakonda ja ütleksin, et tunnen teda. Käisin pangas ja tegin ära kõik vajalikud katsed. Sooritasin need edukalt ja edaspidi oli minu tööaeg kuus tundi päevas esmaspäevast reedeni ning teenisin kolm korda varasemast rohkem.

Ma tean, et Issand juhib meid, kui oleme valmis asetama Tema esikohale. Ta juhib mind tänagi. Ma tean, et palve põhimõte on tõene.