Teenimine on teiste nägemine Päästja viisil

Piibel räägib tuttava loo rikkast noormehest, kes küsis, mida ta peab tegema, et saada igavene elu: „Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu ning ütles talle: „Üht asja on sulle vaja: mine ja müü ära kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!”” (Markuse 10:21)

Kui vanem S. Mark Palmer Seitsmekümnest seda pühakirjakohta mõned aastad tagasi uuris, nägi ta äkki seda lugu täiesti uue nurga alt.

„„Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu.”

Neid sõnu kuuldes tuli mu meeltesse elav kujutis sellest, kuidas meie Issand peatub ja vaatab seda noormeest. Vaatab, nagu vaataks sügavalt ja läbitungivalt tema hinge, tundes ära tema head küljed ja tema potentsiaali, aga tajudes ka tema suurimat vajadust.

Sellele järgnesid lihtsad sõnad: Jeesus tundis ta vastu armastust. Ta tundis piiritut armastust ja kaastunnet selle hea noormehe vastu ning tänu sellele armastusele ning ajendatult sellest armastusest palus Jeesus temalt veelgi rohkemat. Ma kujutasin ette, mis tunne võis sellel noormehel olla, kui teda ümbritseti sellise armastusega, isegi kui tal paluti teha midagi nii ääretult rasket kui kogu oma vara mahamüümine ja vaestele andmine. ‥

[Küsisin endalt:] „Kuidas ma võiksin täituda Kristuse armastusega, nii et [teised] saaks tunda minu kaudu Jumala armastust ja soovi muutuda?” Kuidas ma saaksin vaadata [mu ümber olevate inimeste] peale samamoodi, nagu Issand oli vaadanud rikka noormehe peale, et näha neis seda, kes nad tegelikult on ja kelleks nad võivad saada, mitte aga pelgalt seda, mida nad teevad või ei tee? Kuidas ma võiksin saada rohkem Päästja-sarnaseks?”¹

Kui õpime teisi nägema, nagu Päästja seda teeb, kaasneb sellega rikkalik tasu. Siin on mõned soovitused, mis võivad aidata meil selle eesmärgi poole liikuda.

• Õppige neid tundma
  Püüdke inimesi tundma õppida põhjalikumalt, mitte vaid pinnapealselt. Pange tähele, et suhete loomine nõuab aega ja siirast tahet. (Vt lisaks teenimispõhimõtted august 2018 „Tähendusrikaste suhete loomine”.)

• Jälgige ennast
  Pöörake tähelepanu sellele, kuidas te kas tahtlikult või tahtmatult kohut mõistate. Pange tähele, milliseid oletusi te teiste kohta teete, ja püüdke mõista, miks te tunnete nende vastu seda, mida tunnete.

• Ärge mõistke kohut
  Mõistke, et olud ei määra ära inimese väärtust. Pange end nende asemele ja mõelge, kuidas teile meeldiks, et keegi teid samas olukorras näeks. Kui jätame kõrvale kellegi valikud ja käitumise ning keskendume nende loomuomasele väärtusele ja jumalikule potentsiaalile, võib see aidata meil näha neid nii, nagu Päästja neid näeb.

• Palvetage, et neid armastada
  Palvetage nende eest regulaarselt nimepidi ja paluge kannatlikkust, et luua tõeline sõprus. Analüüsige oma teenimist palvemeelselt. Kas selle vahel, mida te teete ja mida nad tegelikult vajavad, on lõhe?

Jeesus veetis oma aega paljude erineva elukogemusega inimestega – rikaste, vaeste, valitsejate ja lihtinimestega. Ta oli sageli teiste ebaõige kohtumõistmise ohver, kui nad vaatasid Teda ja Tema näiliselt vaeseid või tähtsusetuid olusid. „Me nägime teda, aga tal ei olnud välimust, et oleksime teda ihaldanud! Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud” (Jesaja 53:2–3).

Üks õde jagab oma lugu, kuidas ta oma naabrit Kristuse-sarnaste silmadega nägema õppis:

„Julia (nimi muudetud) elas mu kõrval ja mulle tundus, et tal ei ole sõpru. Ta tundus alati olevat mures ja pahane. Sellest hoolimata otsustasin ma olla tema sõber. Mitte lihtsalt juhuslik tuttav, vaid tõeline sõber. Rääkisin temaga alati, kui teda nägin, ja tundsin huvi kõige vastu, mida ta tegi. Aegamisi tekkis mul temaga sõbrasuhe, mis rõõmustas mu südant.

Ühel päeval otsustasin Juliale külla minna ja tema käest küsida, miks ta on otsustanud, et ei käi kirikus.

Sain teada, et tal pole läheduses pereliikmeid ega sugulasi. Tema ainus vend, kes elab väga kaugel, räägib temaga vaid korra aastas telefoni teel. Kui ma kuulasin, kuidas ta oma mure, pahameele ja pettumuse pereliikmete ja Kiriku vastu mulle välja valas, tundsin selle õe vastu suurt kaastunnet ja armastust. Tundsin tema valu ja pettumust. Taipasin, kui üksildane on tema elu. Tundus, nagu kuuleksin enda seljataga vaikselt lausutud sõnu: „Ma armastan ka teda. Armasta ja austa teda.”

Istusin ja kuulasin, kuni tal polnud enam midagi öelda. Tundsin tema vastu armastust ja kaastunnet. See on õde, kes pole iial tundnud, mis tähendab olla armastatud. Äkki mõistsin ma teda palju paremini. Tänasin, et ta oli lubanud mul külla tulla, ja lahkusin kallistades ning teda armastades ja austades. Ta ei saa kunagi teada, kui väga see külaskäik mind puudutas. Taevane Isa avas mu silmad ja õpetas, et mul on võime armastada veelgi suurema kaastundega. Ma olen otsustanud, et ma pole mitte üksnes tema sõber, vaid talle ka pere eest.”

See on püha, kui meid lubatakse kellegi teise ellu. Palve, kannatlikkuse ja Vaimult saadava abiga võime õppida nägema teisi veelgi rohkem nii, nagu Kristus neid näeb.