Kindel Kalju

1. Kindel Kalju, avane,

peidan end Su embusse.

Las Su veri külje seest,

mis Sa valan’d piinades,

tasub minu patu eest,

päästab karistuse käest.

2. Üksi eal ei maksta või

kõik’, mis seadus nõuda võib.

Kui ka käed ei väsiks mul,

silmist ei kaoks pisarad,

eal ei suudaks tasuda –

Sina üksi päästa saad.

3. Käes kui tund on viimane,

silmad sulgen surmale.

Siis kui ülestõusmispäev,

Sind Su troonil kõrgel näen.

Kindel Kalju, avane,

peidan end Su embusse.