Kuidas aidata kriisis olevat inimest

Võtke alati tõsiselt suitsiidi ohumärke ja suitsiidiähvardusi, isegi kui arvate, et isik ei mõtle suitsiidist tõsiselt või proovib lihtsalt saada tähelepanu. Aitamiseks järgige neid kolme sammu – küsi, hooli, räägi.

1. samm: küsi. Küsige isikult otse, kas ta plaanib enesetappu. Võite küsida: „Kas sa mõtled endalt elu võtta?” Kui nad ütlevad, et mõtlevad suitsiidi peale, siis küsige, kas neil on kindel plaan. Võite küsida: „Kas sul on plaan endale viga teha?” Kui neil on plaan, siis aidake neil kohe minna haiglasse või raviasutusse või helistage oma piirkonna hädaabi- või kriisiliinile. (Maailma erinevais paigus olevate abiliinide linkide jaoks vaadake „Hädaabi- ja kriisiliinid”.) Kui neil ei ole plaani, siis minge 2. sammu juurde.

2. samm: hooli. Näidake, et hoolite, kuulates, mida nad räägivad. Andke neile aega, et oma tundeid selgitada. Austage nende tundeid, öeldes midagi taolist: „Mul on kahju, et tunned nii suurt valu” või „Ma ei mõistnud, kui raske sul on”. Võite pakkuda abi, et aidata neil luua suitsiidi ennetamise turvaplaan (vt Doug Thomas. How to Create a Suicide-Prevention Safety Plan. – Ensign, sept 2016, lk 63). Turvaplaan võib aidata inimestel tuvastada oma isiklikud tugevused, positiivsed suhted ja tervislikud toimetulekuoskused. See võib vähendada ka nende juurdepääsu enese vigastamise vahenditele, nagu relvad või rohud. Kui nad paluvad teil oma tunnetest mitte kellelegi rääkida, siis selgitage, et austate nende privaatsust nii palju kui võimalik, kuid nad vajavad rohkem abi, kui te suudate anda. Ärge kunagi lubage hoida nende enesetapumõtteid saladuses.

3. samm: räägi. Julgustage isikut rääkima kellelegi, kes suudab rohkem abi pakkuda. Jagage teie piirkonnas olevate abikeskuste kontaktinfot. Keskuste hulka võivad kuuluda haiglad, esmaabipunktid või tasuta kriisiliinid. Kui nad ei otsi abi, siis peate nende asemel kellelegi ütlema. Võite öelda midagi taolist: „Ma hoolin sinust ja tahan, et sa oleksid kaitstud. Ma räägin kellegagi, kes saab sulle vajalikku abi anda.” Austage nende privaatsust ja rääkige sellest ainult isikule, kes teie arvates saab abi pakkuda, nagu lähedane pereliige, isiku piiskop, koolipsühholoog, arst või mõni muu meditsiinispetsialist. Kui te ei ole kindel, kellele öelda, siis rääkige oma piiskopiga või helistage oma piirkonna tasuta kriisiliinile. Pidage meeles, et teilt ei oodata, et te ise sellele isikule kogu tuge pakuksite.

NB! Kui juhatate arutelu, siis paluge osalejatel neid samme harjutada. Andke neile ette olukord, kus keegi tuleb nende juurde ja väljendab suitsiidimõtteid, ning paluge neil harjutada võimalikke vastuseid.