1 Ja nüüd, ma soovin, et te teaksite, et pärast seda, kui minu isa Lehhi oli lõpetanud prohvetliku kuulutamise oma seemne kohta, sündis, et Issand rääkis talle taas, öeldes, et ei ole hea, kui tema, Lehhi, viib kõnnumaale ainult omaenda perekonna, vaid et tema pojad peaksid võtma naiseks tütreid, et nad võiksid tõotatud maal Issandale seemet üles kasvatada.

2 Ja sündis, et Issand käskis teda, et mina, Nefi, ja minu vennad peame minema taas tagasi Jeruusalemma maale ja tooma sealt kõnnumaale Ismaeli ja tema perekonna.

3 Ja sündis, et mina, Nefi, läksin oma vendadega taas kõnnumaale, et minna üles Jeruusalemma.

4 Ja sündis, et me läksime Ismaeli majja ja võitsime Ismaeli silmis poolehoiu, nii et me rääkisime temale edasi Issanda sõnad.

5 Ja sündis, et Issand pehmendas Ismaeli ja ka tema kodakonna südant, nii et nad asusid koos meiega teele kõnnumaale meie isa telgi poole.

6 Ja sündis, et kui me rändasime kõnnumaal, vaata, Laaman ja Lemuel ja kaks Ismaeli tütardest ja kaks Ismaeli poega ja nende pered hakkasid meile vastu; jah, minu, Nefi ja Sami ja oma isa Ismaeli ja tema naise ja tema kolme ülejäänud tütre vastu.

7 Ja sündis, et selle vastuhakuga nad soovisid tagasi pöörduda Jeruusalemma maale.

8 Ja nüüd, mina, Nefi, tundes kurvastust nende kõvasüdamelisuse pärast, seepärast ma rääkisin neile, jah, nimelt Laamanile ja Lemuelile, öeldes: Vaata, te olete minu vanemad vennad ja kuidas on nõnda, et te olete nii kõva südamega ja nii pimedad oma meeles, et on vaja, et mina, teie noorem vend, pean teile rääkima, jah, ja olema teile eeskujuks?

9 Kuidas on nii, et te ei ole kuulda võtnud Issanda sõna?

10 Kuidas on nii, et te olete unustanud, et te olete näinud Issanda inglit?

11 Jah, ja kuidas on nii, et te olete unustanud, milliseid suuri asju on Issand meie heaks teinud, päästes meid Laabani käest, ja samuti, et meie võisime saada ülestähendused?

12 Jah, ja kuidas on nii, et te olete unustanud, et Issand võib teha inimlaste heaks kõiki asju oma tahtmist mööda, kui on nõnda, et nad rakendavad temasse usku? Mispärast, olgem talle ustavad.

13 Ja kui on nõnda, et me oleme temale ustavad, saame me tõotatud maa; ja millalgi tulevikus saate te teada, et Issanda sõna Jeruusalemma hävitamise kohta läheb täide, sest kõik asjad, mida Issand on rääkinud Jeruusalemma hävitamise kohta, peavad täide minema.

14 Sest vaata, Issanda Vaim lakkab varsti nendega heitlemast; sest vaata, nad on hüljanud prohvetid ja Jeremija on nad vanglasse heitnud. Ja nad on püüdnud võtta mu isalt elu, nii et nad on ta maalt välja ajanud.

15 Nüüd, vaata, ma ütlen teile, et kui te lähete tagasi Jeruusalemma, hukkute ka teie koos nendega. Ja nüüd, kui te nõnda otsustate, siis minge üles maale ja pidage meeles sõnad, mis ma teile räägin, et kui te lähete, siis hukkute ka teie; sest nõnda sunnib Issanda Vaim mind rääkima.

16 Ja sündis, et kui mina, Nefi, olin rääkinud oma vendadele need sõnad, said nad minu peale vihaseks. Ja sündis, et nad panid oma käe minu külge, sest vaata, nad olid ülimalt vihased ja nad sidusid mu köitega kinni, sest nad püüdsid võtta minult elu, jättes mind kõnnumaale metsloomade õgida.

17 Ent sündis, et ma palusin Issandat, öeldes: Oo Issand, nõnda nagu mul on sinusse usku, päästa mind mu vendade käest; jah, anna mulle koguni jõudu, et ma võiksin purustada need köidikud, millega ma seotud olen.

18 Ja sündis, et kui ma olin öelnud need sõnad, vaata, pääsesid köidikud mu kätelt ja jalgadelt lahti ning ma seisin oma vendade ees ja rääkisin neile taas.

19 Ja sündis, et nad olid taas minu peale vihased ja püüdsid oma kätt minu külge panna; ent vaata, üks Ismaeli tütar, jah, ja ka tema ema ja üks Ismaeli poeg palusid minu vendi, nii et nad leebusid oma südames; ja nad ei püüdnud enam minult elu võtta.

20 Ja sündis, et nad olid kurvad oma pahelisuse pärast, nii et nad kummardusid minu ees maha ja palusid mind, et ma andestaksin neile selle, mis nad olid minule teinud.

21 Ja sündis, et ma andestasin neile siiralt kõik, mis nad olid teinud, ja õhutasin neid, et nad paluksid Issandalt, oma Jumalalt, andestust. Ja sündis, et nad tegid nii. Ja pärast seda, kui nad olid palunud Issandat, jätkasime me taas oma teekonda isa telgi poole.

22 Ja sündis, et me jõudsime alla oma isa telgi juurde. Ja kui mina ja mu vennad ja kogu Ismaeli koda olime alla minu isa telgi juurde jõudnud, tänasid nad Issandat, oma Jumalat, ja nad ohverdasid temale ohvri ning põletusohvreid.