Pühakirjad
2. Nefi 20


20. peatükk

Assuri hävitus on kujund paheliste hävitamisest teisel tulemisel. Vähesed inimesed jäetakse alles pärast seda, kui Issand tuleb taas. Jaakobi jääk pöördub sel päeval tagasi. Võrdle Jesaja 10. Ligikaudu 559–545 eKr.

1 Häda neile, kes annavad ebaõiglasi seadusi ja kes panevad kirja kibeduse, mille nad on määranud;

2 et väänata abivajajate õigusemõistmist ja võtta ära õigus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad saaksid paljaks riisuda isatuid lapsi.

3 Ja mida te teete nuhtlemispäeval ja laastamises, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma hiilguse?

4 Ilma minuta põlvitavad nad koos vangidega ja langevad koos tapetutega. Selle kõige juures ei ole ta viha ära pöördunud, vaid ta käsivars on veel välja sirutatud!

5 Oo assurlane, minu viha vits, ja kepp nende käes on nende meelepaha.

6 Ma läkitan tema silmakirjaliku rahva vastu, ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva käest võtta noosi ja võtta saagi ja tallata nad maha nagu uulitsapori.

7 Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja lõigata ära rahvaid, ja mitte väheseid.

8 Sest ta ütleb: Kas pole mu vürstid kõik kuningad?

9 Eks Kalno ole nagu Karkemis? Eks Hamat ole nagu Arpad? Eks Samaaria ole nagu Damaskus?

10 Nii nagu mu käsi rajas ebajumalate kuningriigid, ja kelle nikerdatud kujud olid üle Jeruusalemma ja Samaaria omadest;

11 eks ma või siis talitada ka Jeruusalemma ja selle ebajumalatega nõnda, nagu ma talitasin Samaaria ja selle ebajumalatega?

12 Mispärast, sünnib, et kui Issand on lõpetanud kogu oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ma nuhtlen Assuri kuninga visa südame vilja ja tema suureliste silmade kõrkust.

13 Sest ta ütleb: Ma tegin seda oma käe rammuga ja oma tarkusest; sest ma olen taibukas; ja ma nihutasin rahvaste piirid ja riisusin nende varandused ja surusin maha elanikud nagu vapper mees;

14 ja mu käsi leidis rahvaste rikkuse otsekui linnupesa; ja nagu korjatakse mahajäetud mune, nõnda ma korjasin kogu maa ja ei olnud kedagi, kes oleks lehvitanud tiibu või teinud suu lahti või piiksatanud.

15 Kas hoopleb kirves selle ees, kes temaga raiub? Kas suurustab saag saagija ees? Nagu viibutaks vits ennast oma ülestõstja vastu või nagu kergitaks kepp iseennast, otsekui ta ei olekski puust!

16 Seepärast läkitab Issand, Vägede Issand, tema priskete sekka kõhetust; ja tema hiilguse alla süütab ta põlemise nagu lõõmava tule.

17 Ja Iisraeli valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühe päevaga põletab ja õgib ta ohakad ja kibuvitsad;

18 ja hävitab tema metsa ja viljaka välja hiilguse ühes hinge ja kehaga; ja nad on nagu siis, kui lipukandja nõrkeb.

19 Ja allesjäänud puid tema metsas on nii vähe, et laps võib need kirja panna.

20 Ja sel päeval sünnib, et Iisraeli jääk ja need, kes on pääsenud Jaakobi kojast, ei toetu enam sellele, kes teda lõi, vaid toetuvad ustavalt Issandale, Iisraeli Pühale.

21 Jääk pöördub, jah, nimelt Jaakobi jääk, vägeva Jumala poole.

22 Sest kuigi su rahvast, Iisrael, oleks otsekui mereliiva, siiski pöördub nende jääk; otsustatud hävitusele järgneb õigemeelsusetulv.

23 Sest hävituse teeb Vägede Issand Jumal teoks, nimelt kogu maal.

24 Seepärast, nõnda ütleb Vägede Issand Jumal: Oo mu rahvas, kes sa elad Siionis, ära karda assurlast; ta peksab sind vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su vastu oma kepi.

25 Sest veel pisut ja mu meelepahal on lõpp, ja mu viha on nende hävitamises.

26 Ja Vägede Issand keerutab ta kohal rooska otsekui Midjani löömisel Oorebi kaljul ja nagu ta kepp oli mere kohal, nii ta tõstab selle üles Egiptuse kombel.

27 Ja sel päeval sünnib, et tema koorem võetakse su õlgadelt ja tema ike su kaela pealt, ja ike hävitatakse võidmise pärast.

28 Ta on tulnud Ajjatisse, läbinud Migroni; Mikmassi on ta jätnud oma varustuse.

29 Nad on läbinud kuru; neil on Gebas öömaja; Raama on hirmul; Sauli Gibea on põgenenud.

30 Tõsta oma häält, oo Gallimi tütar; las seda kuuleb Laisa, oo vaene Anatot!

31 Madmena on ümber kolinud; Geebimi elanikud on kogunenud põgenemiseks.

32 Aga ta peatub Nobes sel päeval, ta viipab käega Siioni tütre mäe, Jeruusalemma künka poole.

33 Vaata, Issand, Vägede Issand, laasib oksad hirmu jõul; ja kõrgeks kasvanud raiutakse maha; ja upsakad alandatakse.

34 Ja metsarägastiku ta lõikab maha raudkirvega, ja Liibanon langeb vägeva läbi.