Lootusrikas tulevik

Vanem Jeffrey R. Holland: Meie kallid noored sõbrad kõikjal! Õde Hollandil ja minul on suur au olla täna õhtul koos teiega. Kuigi me jõuame enamikuni teist moodsa tehnoloogia ime kaudu, on meil hea meel, et meil on kuulajaskond ka siin, selles ülikoolis ja usuinstituudis, kus meie Patiga oma ülikooliharidust alustasime, kohtamas käisime ja abiellusime.

Nüüd ma vaatan, kas seda saali läbis külmavärin, kui ma mainisin sõna abielu. Ärge ehmuge. Me ei räägi täna abiellumisest. Mõned teist on juba abielus ja me ei taha, et ülejäänud karjudes saalist välja jookseksid. Kuid ma mainin meie elu noorte täiskasvanutena ja meievahelise armuloo algust mõttega, et kui see tabas meid sellisel õhtul nagu täna, siis kes teab? See võib tabada ka teisi.

Nii mõnedki teist, õed, on meile öelnud, et mõnel mehel oleks vaja veidi innustust, kui mitte Amori noolega, siis võib-olla väikese lauatennisereketiga. Kui mõni noor naine istub täna koos noore mehega, kes vastab sellele kirjeldusele, siis vanem ja õde Holland annavad teile loa noormeest küünarnukiga ribidesse torgata – piisavalt õrnalt, et väljendada armastust, kuid piisavalt teravalt, et sõnum talle kohale jõuaks. Me rõõmustaksime, kui selline hoop teie puhul sama hästi toimib, kui meie puhul, ainult et meie puhul oli see minu küünarnukk ja õde Hollandi ribid.

Selle aasta juunis möödub 60 aastat ajast, kui Pat ja mina abiellusime St. George’i templis, mis asub vaid poole miili kaugusel sellest ülikoolilinnakust. Pärast koos veedetud kuut aastakümmet on meile teretulnud võimalus jätta hüvasti perioodiga, mis on olnud paljude jaoks raske ja mõne jaoks traagiline. Me oleme järk-järgult väljumas COVID-19 pandeemiast, kuid see peaaegu piibellike mõõtmetega katk on endiselt väga reaalne probleem paljudes maailma osades, sest endiselt teatatakse selle haiguse tõttu üle 1700 surmajuhtumist päevas.¹ See nuhtlus on kahjustanud mitte ainult füüsilist tervist, vaid suurel või vähemal moel ka peaaegu kõigi inimeste sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku elu.

Hoopis teistsugune nuhtlus on see, mis ikka veel Ida-Euroopas aset leiab, kus miljoneid inimesi, sealhulgas Kiriku liikmeid, on traumeeritud, ümber asustatud või kes on andnud oma elu konfliktis, mida nad ei soovinud ega väärinud. Mõned nädalad tagasi, kui olime Euroopas ülesannet täitmas, kohtusime koos õde Hollandiga mõne Ukraina pagulasega. Me naersime, nutsime ja palvetasime koos nendega, kes olid kõik maha jätnud ja põgenesid, kaasas ainult riided, mis neil seljas olid. Me tundsime samasugust tunnet ja kurbust meie ustavate liikmete pärast Venemaal, keda see konflikt samuti süütult mõjutab. Lisaks nendele tragöödiatele näeme mitmel pool maailmas massitulistamisi – kaasa arvatud tragöödia, mis vaid eelmisel nädalal siin Lõuna-Utah’s aset leidis –, ebamoraalset sisu meelelahutuses ja poliitilisi tegevusi, kus sellised aluspõhimõtted nagu ausameelsus, headus ja ausus näivad olevat hoopis ära unustatud.

Ja muidugi on palju teisi kultuurilisi ja sotsiaalseid küsimusi, mis meid vaevavad. Aga me ei ole tulnud, et teid täna õhtul maailma probleemidega masendada. Oleme tulnud hoopis vastupidisel põhjusel! Me mõistame, et teie põlvkonda valdab arusaadav masendus. Ja me vabandame, et meie põlvkond ei ole lahendanud mõningaid probleeme, millega teie nüüd silmitsi seisate. Kuid me kutsume teid ja kõiki teisi viimse aja pühasid noori üles olema selle moraalse jõu esirinnas, mis võib neid probleeme lahendada, mis võib pöörata tagasi meid ümbritseva hirmu, pessimismi ja ärevuse voolu. Kui oluline on, et te palvetaksite mitte ainult selle eest, et Issand teie elus valitseks, ² nagu president Russell M. Nelson on palunud, vaid ka selle eest, et teie elu väärtused valitseksid nende seas, kes nendes veel nii kindlad ei ole. Kui oleksime Issanda Jeesuse Kristuse jüngritena kõik armastavamad, rahumeelsemad ja lahkemad, kui me kõik püüaksime järgida Jumala käske nii hästi, kui suudame, siis on meil põhjust tunda end kindlana maailma ja meie endi olukorra suhtes. Kui niimoodi tulevikule vastu astume, täis rahu ja jumalikku tõotust, võib meil olla maailmale täiesti imeline mõju. Abraham Lincoln ütles kord, et püüdis igal võimalusel juurida välja umbrohtu ja istutada selle asemele lille. Kui me kõik seda teeksime, muutuksid meie moraalsed ja vaimsed kõrbed hetkega tõelisteks aedadeks.³

Teie, kes te viibite täna Saksamaal – kus nii palju kristlikku külalislahkust osutatakse neile Ukraina pagulastele, kellega me äsja kohtusime –, tunnete ära Johann Goethele omistatud ütluse: „Kui igaüks koristaks ära omaenda ukseesise, oleks kogu maailm peagi puhas.”

Seega, mõistes teie väljakutseid ja soovides pakkuda võimalust nende lahendamiseks, oleme õde Hollandiga täna õhtul siin, nagu apostel Peetrus ütles, et peaksime olema: „Valmis andma vastust ‥ lootuse kohta, mis teis on.”⁴ Me räägime teile lootusest, kuulutades, et me ei tohi kunagi kaotada seda või selle sõsarhüvesid – usku ja ligimesearmastust. Me mõistame, et neid omavahel tihedalt seotud põhimõtteid saab määratleda mitmel viisil, ja te kuulete, kuidas me täna õhtul mõned oma määratlused välja pakume. Samuti kuulete meid koos Moroniga kuulutamas, et me peame lootma, et saada „pärisosa paigas, mille [Jumal on meie jaoks] valmistanud.”⁵ Me tahame, et teie kui kuninga pojad ja tütred sellest pärandist osa saaksite. Selleks peame mõistma, et lootus ei ole ainult loomupäraselt optimistlike inimeste sõnum ja omapära; see on iga uskliku eesõigus.⁶ Ja kui usklik, kes on täiesti täis lootust (ja usku ning ligimesearmastust), tunneb õde Holland tugevalt selle tänaõhtuse ülemaailmse kogunemise tähtsust ja milline saab olema teie roll eelseisvatel päevadel. Ta teab, et teie olete see rühm, kellele me anname üle teatepulga, ja ta leiab, et on oluline, et te astuksite üles ja võtaksite vastu oma saatuse. Õde Holland.

Õde Patricia T. Holland: Mul on teie vastu tugevad tunded. Te olete kõige tugevam noorte täiskasvanute põlvkond, keda maailm on kunagi tundnud. Ma armastan teid selle eest. Vanem Holland ja mina oleme nii tänulikud, et te peate oma lepinguid ja püüate teha seda, mis on õige. Ja kuna teid on nii palju, siis on teil see vägi, millest vanem Holland rääkis. Ma näen selles ruumis teie valgust. See on nii ere. See paneb mind mõtlema sellele, kui Päästja ilmus nefilastele. Ta ütles: „Hoidke oma valgus kõrgel, et see võiks paista maailmale! Vaadake, mina olen see valgus, mida te peate kõrgel hoidma.”⁷ Nagu teie, olime ka meie kunagi noored, kuid nüüd oleme vanaks jäänud. Kui ma vaatan tagasi oma elule ja kui ma saaksin selle mis tahes osa uuesti elada, siis teeksin ühte asja teisiti, hoopis teistmoodi: lihtsustaksin! Mulle tundub, et kõik on parem, kui see on lihtsam – meie toit, meie riided, meie sisustus ja meie ajakava. Kõige rohkem kahetsen ma seda, et ei näinud oma nooruses evangeeliumi lihtsat ilu. Muutsin isegi evangeeliumi liiga keeruliseks. Tundsin, et see on liiga üle jõu käiv, liiga raske ja mõnikord isegi liiga salapärane. Mulle tundus, et pean isegi noore täiskasvanuna ronima üles õigemeelsuse mäest, läbi minema tulisest puhastusahjust ja lahendama kõik inimkonnale teadaolevad õpetuslikud vastuolud, et võiksin olla Jumalale vastuvõetav.

Ütlematagi on selge, et seda oli rohkem, kui üks väike tüdruk Lõuna-Utah’st oleks suutnud ära teha. Minu kogemus oli selline, nagu keegi kord ütles: „Põhjus, miks inimesed kristlastega ei ühine, on see, et te kannate oma religiooni nagu peavalu, nagu okaskrooni.” On ainult üks inimene, kes on pidanud kandma seda okaskrooni, ja Ta tegi seda selleks, et meie saaksime elada rõõmsalt, külluslikult ja rahulikult – mitte meeleheites. Evangeelium ei ole kunagi mõeldud olema mägi, millest üks väike tüdruk ei suuda üle ronida. Ta tahtis, et see tüdruk – ja kõik teised inimesed maailmas – oleks alati täidetud lootusega. Ta tahab, et me teaksime, et evangeelium on kaunilt lihtne ja lihtsalt kaunis.

Kuid palun ärge saage valesti aru. Rääkides lootusest, ei mõtle ma seda, et Kristus peaks meile andma võlukepi või moodsa valgusmõõga. Meie lootus peab olema enamat kui Pinocchio „tähesäras öeldud soov”⁸, et see oleks selline lootus, millest Päästja õpetas. Mu noored vennad ja õed, see on and, Tema and meile ja kogu inimkonnale. Ja me peaksime selles ära tundma valguse, mis paistab väga pimedas maailmas. Nagu üks kirjanik ütles: „Kellegi olukord ei ole nii vilets, kui neil, kes on kaotanud lootuse.”⁹

Selle lootuse anni avastamisega kaasnev sulnis lihtsus seisneb selles, et te ei pea seda otsima; te ei pea selle järele jooksma; te ei pea ega saa seda toota. Nagu nii palju armu vallas, ei saa te seda omandada, toetudes omaenda või kellegi teise jõule. Ei ole mingeid salajasi valemeid ega mingeid maagilisi mantraid. See ei tule sügavatest hingamisharjutustest (nii väärtuslikud kui need ka ei ole) ega järjekordse õnneleidmise raamatu lugemisest.

Meie osa selles on oluline, kuid tegelikult väga väike; Jumal täidab suurema osa sellest ülesandest. Meie osa on tasaduses ja lihtsuses Tema juurde tulla ja seejärel mitte muretseda ja mitte karta.¹⁰ Miks on see nii lihtne? Sest kõiges, mida Kristus õpetas – igas pühakirjas, loos ja tähendamissõnas –, peitub tõotus, et Jumalaga on kõik võimalik¹¹, et Jumala vägi võib pühkida ära iga pisara.¹² Me peame laskma lahti isiklikust meeleheitest ja otsima hingamist Issandas.¹³ Me peame tulema Tema ette alandlike ja südames tasastena¹⁴ ning võtma vastu õnnistused, mis tulevad Tema lakkamatust armastusest. Meie usaldus peab olema väikese lapse või väikese talle sarnane, kes me tegelikult ju Tema suures karjas oleme.

Meie südamed on alati rahutud, kuni nad ei leia rahu Jumalas.

Ta kutsub meid üles olema tasane ja vaga südamega. Üks vähestest kirjeldustest, mida Issand enda kohta andis, oli see, et Ta oli tasane ja vaga südamega. Ja selle üleskutse annab ta ka kõigile meile, Tema jüngritele. Ta ütleb, et kui me suudame nii elada, siis leiame hingamise oma hingele ja avastame, et Tema ike on hea, et Tema koorem on kerge.¹⁵ Ma näen seda üleskutset olla alandlik ja tasane ikka ja jälle, kui ma pühakirju loen. (Ilmselt sellepärast, et ma vajan seda ikka ja jälle.)

Mida ma tean, on see, et keegi ei ole kunagi teinud midagi, mis oleks olnud suure vaimse tähendusega, kui nad pole olnud lootusrikkad ja alandlikud. Selline mõtteviis on meie lootus teile täna õhtul – et te õpiksite seda juba oma nooruses. Me tahame, et te teaksite kogu südamest, et Jumal on teie Isa, et Ta on kandnud teid „emaihust peale”¹⁶, et Tal on teie jaoks plaanid, plaanid teie lootusrikka tuleviku jaoks¹⁷.

Lubage mul jagada kahte kirjakohta Vanas Testamendis, mis kasutavad just sellist keelt. Jesaja ütles:

„Kuulge mind, Jaakobi sugu, ja kogu Iisraeli soo jääk, keda on tulnud kanda emaihust peale, sülle võtta emaüsast alates!

Teie vana eani ‥ ja hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan!”¹⁸

Ja Jeremija kirjutab:

„Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Jehoova: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust!

Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid!”¹⁹

Ma tunnistan teile, mu noored vennad ja õed, et see on isiklikust kogemusest sündinud tõde – et meie Taevane Isa teeb oma osa nende tõotuste täitmisel. Meie ülesanne on lihtsalt uskuda, uskuda lihtsamalt, olla lapsemeelsemad meie alandlikkuses ja tänulikkuses, kui me Tema ande vastu võtame. Kas te soovite, et teil tuleks imeline aasta? Kas te soovite lootusrikast tulevikku? Kas te usute, et teid ootavad ees õnnistused? Kas sa oled näinud piisavalt Jumala headust, et loota ja ülespoole pürgida? Iroonia seisneb selles, et seda tehakse põlvitades, kummardades, võib-olla isegi heites end Jumala jalge ette. Milline sulnis lihtsus! Põlvitamine, kummardamine, langemine „armuaujärje ette”.²⁰

Vanem Holland mainis, et te leiate selle väärtusliku lootuse anni, mis on seotud kahe teise Jumala anniga – usu ja ligimesearmastuse anniga. Palun ärge tehke seda, mida mina nooruses tegin: ärge arvake, et need voorused on nii suured ja keerulised, et te neid mõista püüdes meelt heidate. Hinnake nende lihtsust.

Pakun teile järgmist lihtsat järjestust. Usk on veendumus, et Jumal on olemas, lootus on usaldus, et Ta meid aitab, ja ligimesearmastus on Tema armastus ja võime töötada meie kaudu, et teisi õnnistada.

Ma olen õppinud, et mis puutub ligimesearmastusse, siis kellelgi meist ei ole energiat, aega, vahendeid ega jõudu, et teha kõike seda, mida me tahame teha. Me ei saa kõike seda teha; meie süda on suurem kui meie võimekus. Kui imeline on see, et Jumala vägi, mis liigub meie kaudu, võib suurendada meie tagasihoidlikku mõju, võib mitmekordistada meie piiratud jõupingutusi ja teha teiste heaks seda, mida me üksi kunagi teha ei suudaks.

Selline lihtne lähenemine nendele kolmele suurele õpetuslikule küsimusele on õnnistanud minu elu. Ma soovin, et oleksin neid juba varem vähem hirmutaval viisil näinud. Ma usun kindlalt, et Jumal tahtis, et sellised evangeeliumi tõed oleksid piisavalt lihtsad, et isegi laps neid mõista suudaks. Lubage, ma kordan. Usk on veendumus, et Jumal on olemas. Lootus on usaldus, et Ta meid aitab. Ligimesearmastus on Tema armastus, mis töötab meie kaudu.

Kui ma räägin Jumala andidest, siis lubage mul lisada veel üks and, mis meile sel uuel aastal lootust toob. Usku, lootust ja ligimesearmastust ning teed pääste ja õndsuse poole valgustab sõnulseletamatult kaunis – ja sõnulseletamatult lihtne – Kristuse valguse and. See valgus, mis on nii tihedalt seotud lootusega, on and, mis on antud igale mehele, naisele ja lapsele, kes on kunagi sündinud või kunagi sünnib surelikkusesse. See on juurdunud meie olemusse. See on osa meie hingest.

Üks minu lemmikkirjakoht ütleb: „Ja Vaim annab valgust igale inimesele, kes tuleb maailma; ja Vaim valgustab kogu maailmas igat inimest.”²¹

See valgus on meie elus üks peamisi lootuse põhjuseid. See on nii julgustav, nii elevust tekitav – ja lihtsalt nii lootusrikas –, et meie sees on midagi, mis mitte ainult ei ütle meile, et on olemas õige tee, kuidas läbida elu keerdkäike, vaid ütleb meile ka, et me leiame selle õige tee, kui me oleme tasased ja südamelt alandlikud.²² Nagu president Nelson alles nädal tagasi kogu Kirikule ütles: „Maailm vajab Jeesuse Kristuse valgust. Ja maailm vajab [hädasti] teie [kaunist] valgust.”²³

Mu imelised noored sõbrad, minu kõige siiram palve täna õhtul – minu lootus – on, et teie, noored täiskasvanud üle kogu maailma, võtate vastu selle üleskutse isiklikuks teenimistööks, et võtate selle lootuse, millest Päästja rääkis, ja viite selle tõrvikuna neile, kes tunnevad, et maailm on väga pime ja väga raske koht. Kas ma saan julgustada teid kuidagi nägema, et selle valguse kandmine on teie viimse aja teenimistöö? Palun mõistke, et see on kõige tähtsam asi, mida ma tunnen, et pean teile täna õhtul ütlema. Minu suurim hirm on olnud, et ma ei ütle seda piisavalt hästi, et te mind tõesti usuksite. Te peate kandma seda valgust nii, et kogu maailma pimedus ei suuda seda kunagi kustutada.

See lihtne, kuid vägev lähenemine muidu suurtele ja keerulistele küsimustele võib muuta langeva, pimeneva maailma saatust. Palun uskuge Jumalasse, lootke, et Ta aitab teid, ja võtke vastu ligimesearmastus, mis võimaldab Tal saata teie kaudu täide töö, mida vaid teie suudate teha.

Kui te võtate selle väljakutse vastu ja alustate seda uut aastat, siis pärast seda, kui olete sissepoole vaadanud, palun ma teid vaadata ülespoole. Silmad, mis vaatavad teie peale, on teie armastava Taevase Isa silmad, kes saab ja annab teile kõik need asjad, mida te õigemeelsuses saada loodate. Te ei leia neid õnnistusi neid taga ajades. Lõpetage enese ribadeks rebimine. Olge vaikselt; olge tasa. Lihtsustage. Olge tasased ja südamelt vagad ning palvetage. Ma tunnistan, et imed leiavad aset, kui me aja maha võtame, rahuneme ja põlvitame. Kõik, mis Isal on, võib ühel päeval saada teie omaks.²⁴ Milline tõeliselt lootusrikas viis tulevikku vaadata. Ma armastan teid väga, ma imetlen teid ja palvetan alati teie eest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Vanem Holland: Tänan sind, õde Holland, mitte ainult evangeeliumi õpetamise eest, vaid ka selle eest, et elad selle järgi ja oled täitunud selle Kristuse lootusega, mis on sinus. Meie kõige raskematel aegadel – ja kuue aastakümne pikkuse abielu jooksul tuleb neid ette – on õde Holland elanud selle jagatud õpetuse järgi. Ta on alati uskunud. Ta on alati usaldanud seda igavest valgust oma hinges. Ta on alati elanud kindlusega, et Jumal kuuleb meie palveid ja näitab meile teed, isegi kui öö tundub pime. Maailmas, mis tundus noorele abielupaarile mõnikord üle jõu käivana, olid evangeeliumi tõed ja tõotused sageli kõik, millest meil oli võimalik kinni hoida, kuid sellest piisas, sest siin me täna oleme, olles saanud oma ligi 60-aastase abielu jooksul rohkem õnnistusi, kui me oleksime osanud unistadagi. Nii et nagu see ilus naine ütleb ja on teinud, palun lootke jätkuvalt, palvetage alati ja uskuge.

Lubage mul lisada õde Hollandi soovitusele pühakirjalik julgustus astuda tulevikule vastu nii rõõmsalt, kui võimalik. Keegi kirjutas kord, et kõigist julgustustest, mida Kristus meile pühakirjades pakub, kogu lootusest, mida Ta meile korduvalt pakub, on see, mida me korduvalt vastu ei võta, julgustus „Olge rõõmsad”.²⁵ Võtkem palun Kristust sõnast. Kas me võiksime seda lihtsalt proovida? Võtame täna õhtul vastu selle õnneliku, lootusrikka kutse, kui kasutame järjekordset võimalust alustada uut aastat ja muuta oma elu just selliseks, nagu me tahame.

Nagu kõik Tema meile esitatud kutsed, elas Kristus ise nende järgi enne, kui Ta neid õpetas. Hoolimata koormast, mida ta kandis, oli ta optimistlik ja positiivne ning aitas teistel olla samasugune, sealhulgas, lubage mul lisada, Jumala prohvetitel. Liberty vangla sügavustest – ja seal kogetud meeleheite sügavustest – oli prohvet Joseph Smithi viimane nõuanne pühadele, kes palvetasid tema vabastamise eest, et „tehkem rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsigem paigal suurima kindlusega, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist”.²⁶ Ja keegi ei ole positiivsem, optimistlikum ja lootusrikkam kui Russell M. Nelson, meie elav prohvet, kes kordas Josephi nõuannet, kui ta meile hiljuti ütles: „Ühtki vaimset õnnistust õigemeelsete eest tagasi ei hoita. ‥ Issand [soovib], et me vaataksime tulevikku rõõmsa ootusärevusega” [vt Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith (2007), lk 513].”²⁷ Prohvetid on rõõmsameelsed, sest nad on Jeesuse Kristuse tõelised jüngrid, kes on kogu selle optimismi tõeline allikas. Prohvetid on rõõmsameelsed, sest nad teavad plaani; nad teavad, kes lõpuks võidab.

Nagu õde Holland nii ilusti ütles, on võime näha maailma positiivselt järjekordne Jumala and. „Inimesed” – nii mehed, naised kui ka lapsed – „on, et nad võiksid tunda rõõmu”,²⁸ ütlevad pühakirjad. Seepärast ongi see õnneplaan.²⁹ Selle plaani ja selle keskmes oleva Kristuse lepituse tulemusena võime olla lootusrikkad, ükskõik kui pimedad mõned päevad ka ei oleks.

Päästja suurejooneline eeskuju selles küsimuses väärib meie austust, kui me seisame silmitsi uue aastaga, aastaga, mis võib meist mõne jaoks pakkuda mõningaid väljakutseid. Mõelge sellele. Kuidas võis Jeesus rääkida rõõmsameelsusest keset kõiki neid kannatusi, millega ta ristilöömise lähenedes silmitsi seisis? Isegi selles saatuslikus õhkkonnas, mis pidi valitsema viimse õhtusööma ajal, kannatuste nädala jooksul, tuletab Kristus oma jüngritele meelde põhjust ja nende kohustust olla julged³⁰ ja rõõmsad. Ma olen imestanud, kuidas Ta võis, teades Teda eesootavat valu, rääkida nii positiivselt ja oodata, et Tema vennad suhtuksid kõigesse sellesse elurõõmsalt. Kindlasti tuleneb Tema usk, Tema lootus ja ligimesearmastus tol hetkel sellest, et Ta teab selle loo lõppu. Ta teab, et õiglus võidab, kui lõpparvestus tehtud saab. Ta teab, et valgus võidab alati ja igavesti ja igavesti ja igavesti pimeduse. Ta teab, et Tema Taevane Isa ei anna kunagi käsku, ilma et valmistaks ka tee selle käsu täitmiseks.³¹ Võit teeb kõik rõõmsaks ja Tema suures võitluses surma ja põrguga tuli võitjaks Kristus. See on täna õhtul raske teoloogia, kuid selle üle pidid nad olema õnnelikud. See on meie lootuse allikas sel uuel aastal ja igal aastal – igavesti.

Arvestades elus ette tulevaid segajaid ja Lutsiferi ahvatlusi, võib lootusrikkaks ja rõõmsameelseks jäämine homme või järgmisel kuul või järgmisel aastal olla raske. Siiski oli just see õde Hollandi mõte, kui ta palus, et me lihtsustaksime ja järjekindlalt viimse aja pühade elu põhitõdedele keskenduksime. Mõnikord keskendume neile vabatahtlikult ja mõnikord teeb elu seda meie eest, kuid mõlemal juhul, kui me oleme oma tunnistuse üles ehitanud evangeeliumi põhialustele, võime õppida oma rasketest kogemustest sama palju, kui üks minu lugupeetud sõber õppis oma kogemustest. Tema, tema naine ja tütar – ja ma usun, et nad täna õhtul meid kuulavad – seisavad praegu silmitsi mitmesuguste terviseprobleemidega. Ma lisaksin veel, et väga tõsiste probleemidega. Neil on põhjust käed pea kohale tõsta ja kahelda, mis kasu on neil olnud nende lootusest või usust või ligimesearmastusest. Kuid tänu sihikindlale jüngrielule nii rõõmu kui ka kurbuse ajal tulevad nad oma katsumustega toime.

Ühes hiljutises e-kirjas (mida ma teiega tema loal jagan) kirjutas mu sõber:

„Viimase paari kuu jooksul on minu maailm muutunud väga väikeseks: haigla[voodite] ja haiglaruumide suuruseks. Minu [naise taastumine pärast neerusiirdamist] on osutunud raskeks ja ta on veetnud viimase kuu ‥ ainult haigla vahet käies. Selle tulemusel olen ma suures osas [ümbritsevast maailmast] lahti ühendatud.” Mõtelge sõnale lihtsus.

Ta jätkab: „Mulle pole kunagi meeldinud mõte, et Issand annab meile katsumusi, kuid ma usun, et Ta võib neid kasutada oma eesmärkide saavutamiseks. Üks asi, mis on mulle viimastel nädalatel selgeks saanud, on see, kui ‥ oluline ja tõeline on evangeeliumi kese [erinevalt nii paljudest asjadest, mis võivad tunduda üleliigsed]. Kogeda armastust teiste vastu; tunda, et teised armastavad ja teenivad sind; Jumala hääle vaikne kohalolek, kui sa istud kurnatult [haige lapse [voodi] juures või [raskelt haige] naise haiglaruumis hilisõhtul [kuuldes jumalikke sõnu]: „Rahu sinu hingele, mu poeg.”

Ma olen lugenud Mormoni Raamatut ja evangeeliume ning [olen] tundnud Jumala armastust. Väljaspool kiriku [ja abstraktse] teoloogia tellinguid, [asjad], mis aitavad meil valguse poole roomata ‥ on usu, ‥ tunnistuse, [lootuse ja armastuse] reaalsus.”

Ta ütles lõpetuseks: „Ma pole juba nädalaid saanud osaleda sakramendikoosolekutel, kuid olen näinud nii palju häid inimesi, kes on oma ‥ lepingutele truuks jäädes minu perekonda teeninud. ‥ Mind on õnnistatud nii paljuga ja ma armastan Issandat, evangeeliumi, taastamist ja Kirikut.”³²

See kõnekas tunnistus lootusest ja vastupidavusest, mida väljendati keset kõige raskemat aega, on minu jaoks liigutav. Me peame teadma, et mingil hetkel pannakse meie lootused ja meie veendumused kahtlemata proovile ja neid puhastatakse sarnaste isiklike kannatuste läbi. Mu ilusad noored sõbrad, läbikatsumata usk ei ole üldse mingi usk. Me ütleme, et oleme rajatud Kristuse kaljule. Parem oleks, kui oleme! Sest elutormides ja tormituultes ei pea liivane alus lihtsalt vastu, kui puhub tuul, sajab vihma ja tulevad tulvaveed. ³³

Üks viimane märkus, et lõpetada see ülemaailmne ülekanne sellel imelisel uuel aastal, sealhulgas uuel instituudiaastal. Mõned teie seast võivad muretseda tõsisemate asjade pärast kui see, milline õppekursus koolis valida või millist karjääri alustada. Mõned teist võivad maadelda süükoormaga – ja miski ei kahjusta ja kahanda meie tulevikulootust nii palju kui üleastumine, mis toob kaasa Jumalast võõrandumise. Õde Holland ja mina oleme teinud teadliku otsuse mitte kõnelda sellel ülekandel patust või üleastumisest, kuid meist oleks vastutustundetu, kui me ei räägiks sellest, mida Issand on meid õpetama kohustanud.

Kogu maailm vajab alati meeleparanduse lootusrikast põhimõtet ja praktikat. Kui me oleme üle astunud, teame täpselt, miks meie lootuse leek põleb ja miks see mõnikord tundub kustuvat. Sellises olukorras peame muutuma, muidu on meie lootus rõõmurikkale tulevikule hukule määratud. See küünal on täielikult kustutatud. Seepärast on meil kõigil vaja meelt parandada. Meil kõigil! Iga päev, on president Nelson meile öelnud.³⁴

Seega palun teil täna, tehes algust selsamal tunnil, tegeleda oma üleastumise koormaga, sest patt on suurim lootuse ja õnne vaenlane, mida ma kogu maailmas tean. Minge oma ülestunnistusega Issanda ette ja minge piiskopi ette, kui teie patt seda nõuab. Aga muutke, mis iganes on valesti, olgu see siis suur või väike asi. Meeleparandus on viis, kuidas me saame uue alguse; see on viis, kuidas me tiivustame oma tulevikku. Elu on niigi raske, ka ilma kogu päeva, iga päeva, kogu öö, iga öö vigade pakki seljas kandmata. Heitke see maha. Vahetage ärevus rahu vastu. Vahetage kurbus õnne vastu. Kristus andis oma elu, et teie võiksite olla vabad seda tegema.

Siis saate teha nii, nagu Nefi palub meil kõigil teha. See poeg, kes nägi nii palju konflikte ja tülisid, ütleb vahetult enne oma surma sisuliselt oma hüvastijätusõnumis seda, mida õde Holland ja mina oleme püüdnud ja proovinud täna õhtul öelda:

„Te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu.”³⁵

See „täiusliku lootuse sära”, mis on sündinud armastusest Jumala ja kõigi inimeste vastu – see on see, mida me soovime teile uuel aastal. Selle särava lootusega kaasneb vaieldamatu sosin, et Jumal armastab teid, et Kristus on teie Eestkostja, et evangeelium on tõde. Selle sära tuletab teile meelde, et evangeeliumis on alati, iga päev, iga tund, uus võimalus, uus elu, uus aasta. Milline ime! Milline and! Ja tänu Kristuse annile on parimad asjad elus meie päralt, kui me järjepidevalt usume, püüame ja loodame.

Mäletate neid üleilmseid olusid, millest ma alguses rääkisin? Astuge neile ja oma isiklikele väljakutsetele vastu, teades, et usuga saavad kõik asjad lõpuks korda. Keelduge aktsepteerimast maailma sellisena, nagu see näib olevat. Valgustage seda oma ereda lootusega ja muutke see selliseks, nagu see peaks olema. Olge see valgus, mida õde Holland on palunud, et te oleksite, valgus, mis ei kustu kunagi, maailma Päästja valgus.

Ma jätan teile igaühele apostelliku õnnistuse selleks uueks aastaks seoses asjadega, mida ma kindlalt tean, ja asjadega, mida te alati vajate. Ma teen seda oma armastusest teie vastu, Issanda armastusest teie vastu, Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi armastusest teie vastu. Kõigi armastusest! Ja teie osalemise tõttu täna õhtul. Ma õnnistan teid, et päästmise põhimõtetele, nagu usk, lootus ja ligimesearmastus, omane lihtne, kuid kaunis vägi oleks teie elus alati ilmne ja tõhus. Ma õnnistan teid, et te teaksite, nagu mina kindlalt tean, et Jeesuse Kristuse evangeelium on isiklikult hinnaline, igavesti lootust andev ja igavesti tõde. Ma tunnistan apostelliku volitusega, et see on nii, ja sellisena on see ainus eksimatu vastus nii teie kui ka minu elu paljudele väljakutsetele ja ainus viis, kuidas saada ülendatud igaviku suursugususes.

Ma õnnistan kõiki teie seas, kes võivad nendel päevadel rääkida „usukriisist”. Tõeline usk, elu muutev usk, Aabrahami usk, on alati kriisis. Nii saate teada, kas tegemist on üldse usuga. Ma luban teile, et rohkem usku tähendab vähem kriise, kuni lõpuks ütleb Jumal: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!”³⁶

Ma õnnistan teist igaüht, et teaksite, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on just see – Jeesuse Kristuse Kirik. Ja ainult Kiriku pakutavate talituste ja võimaluste kaudu saab inimene täielikult „Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda”.³⁷ Ma õnnistan igaüht teist, ükshaaval ja nimeliselt, iga anniga, mida te selleks otsinguks vajate, ja ma õnnistan teid, anun teid, et te kannatlikult vastu peaksite, samal ajal kui teie Taevane Isa leiab oma tarkuses parima viisi, kuidas anda teile regulaarselt seda, mida te palute, kuid anda teile eksimatult seda, mida te vajate. Jumala taevaliku armastusega, Päästja igavese eestkostega meie eest ja Püha Vaimu pideva trööstiga, püha preesterluse väega ja prohvetite järjepidevusega, mida praegu kehastab president Russell M. Nelson, Mormoni Raamatu jumalikkusega ja „täiusliku lootuse säraga”, mida see evangeelium annab. Ma jagan pühalikku ja isiklikku tunnistust oma elu nimel. Ma teen seda Tema nimel, kes on minu kogu lootuse allikas. Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.