Las meid juhib Püha Vaim
Jumaliku ülesandena inspireerib, tunnistab, õpetab ja õhutab Püha Vaim meid kõndima Issanda valguses.
Vennad ja õed! Tõden, nagu te kõik, et näeme president Thomas S. Monsoni ja tema tänahommikuse sõnumi kaudu Issanda tööd kiirenemas. President Monson, me armastame ja toetame sind ning palvetame ikka sinu eest, meie kallis prohvet!1
Oleme tundnud sel nädalavahetusel rohkelt Vaimu. Ükskõik, kas te olete siin suures saalis, vaatate kodus või olete kogunenud maailma kaugetes paikades kogudusehoonetesse, on teil olnud võimalus tunda Issanda Vaimu. See Vaim kinnitab teie südames ja meeles sel konverentsil õpetatud tõdesid.
Mõelge tuttava kirikulaulu sõnadele:
Teame viimse aja ilmutuse põhjal, et Jumalus koosneb kolmest omaette ja selgesti eristuvast isikust: meie Taevaisast, Tema Ainusündinud Pojast Jeesusest Kristusest ja Pühast Vaimust. Teame, et „Isal on lihast ja luust keha, sama käegakatsutav nagu inimeselgi; Pojal samuti; kuid Pühal Vaimul ei ole lihast ja luust keha, vaid tema on vaimisik. Kui ei oleks nõnda, ei saaks Püha Vaim meis elada.”3
Minu tänane sõnum koondab tähelepanu Püha Vaimu tähtsusele meie elus. Meie Taevaisa teadis, et me seisame surelikkuses silmitsi probleemide, katsumuste ja rahutusega. Ta teadis, et maadleme küsimuste, pettumuste, kiusatuste ja nõrkustega. Selleks, et anda meile surelikku jõudu ja jumalikku juhatust, andis Ta Püha Vaimu.
Püha Vaim seob meid Issandaga. Tal on jumalik ülesanne meid inspireerida ja õpetada, meile tunnistada ning õhutada meid käima Issanda valguses. Meie püha kohus on õppida Tema mõju oma elus ära tundma ja sellele reageerida.
Pidage meeles Issanda lubadust: „Ma annan sulle osa oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga.”4 Mulle meeldib see kinnitus. Meie hinge täitva rõõmuga kaasnevad erinevalt igapäevaelust igavesed väljavaated. See rõõm tuleb kui rahu keset raskust või südamevalu. See pakub tröösti ja julgust, paljastab evangeeliumitõdesid ning suurendab meie armastust Issanda ja kõikide Jumala laste vastu. Olgugi et vajadus selliste õnnistuste järgi on nii suur, on maailm need paljuski unustanud ja hüljanud.
Igal nädalal, mil võtame püha sakramenti, lubame lepinguga teda, Issandat Jeesust Kristust ja Tema lepitusohvrit „alati meeles pida[da]”. Kui sellest pühast lepingust kinni peame, antakse meile lubadus, et „tema Vaim oleks alati [meiega]”.5
Kuidas me seda teeme?
Esmalt püüame elada Vaimu vääriliselt.
Püha Vaim on nendega, kes „peavad rangelt meeles Issandat, oma Jumalat, päevast päeva”.6 Issanda nõuande järgi peame me „kõrvale heitma selle maailma asjad ja otsima seda, mis on paremast maailmast”,7 sest „Issanda Vaim ei ela templites, mis ei ole pühad”.8 Me peame püüdma alati kuuletuda Jumala seadustele, uurida pühakirju, palvetada, käia templis ja elada ustavalt kolmeteistkümnenda usuartikli järgi, olles „ausad, ustavad, kõlbeliselt puhtad, heatahtlikud, vooruslikud ja [tehes] head kõikidele inimestele”.
Teiseks peame me olema valmis Vaimu vastu võtma.
Issand on lubanud: „Ma räägin sulle sinu meeles ja sinu südames Püha Vaimu kaudu, kes tuleb sinu peale ja elab sinu südames.”10 Hakkasin seda mõistma noore misjonärina New Jersey osariigis Scotch Plainsis. Ühel kuumal juulikuu hommikul tundsime kaaslasega õhutust otsida üles inimene, kelle kontaktandmed Templiväljakult olime saanud. Koputasime Elwood Schafferi koduuksele. Proua Schaffer ütles meile viisakalt ära.
Kui ta hakkas ust sulgema, tundsin ma, et pean tegema midagi, mida polnud kunagi varem ega ka ole kunagi pärast seda teinud! Torkasin jala ukse vahele ja küsisin: „Aga kas keegi teine võiks meie sõnumist huvituda?” Tema 16aastane tütar Marti oli huvitatud ja oli vaid päev varem tulihingeliselt palvetanud ja juhatust palunud. Marti sai meiega kokku ja aja jooksul hakkas ka tema ema vestlustes osalema. Mõlemad liitusid Kirikuga.
Marti ristimise tulemusena on ristitud ja sõlminud evangeeliumilepingud 136 inimest, kelle seas paljud on tema enda sugulased. Kui tänulik ma olen, et kuulasin Vaimu ja torkasin jala tol kuumal juulikuu päeval ukse vahele. Marti ja mitmed tema pereliikmed on täna siin.
Kolmandaks peame Vaimu tulles teda märkama.
Tean omast kogemusest, et Vaim võtab kõige sagedamini ühendust tundena. Tunnete Vaimu teie jaoks tuttavates, loogilistes ja teile õhutust andvates sõnades. Mõelge nefilaste vastusele, kui nad kuulsid Issandat nende eest palvetamas: „Ja rahvahulk kuulis ja annab tunnistust; ja nende südamed olid avatud ja nad mõistsid oma südames neid sõnu, millega ta palvetas.”10 Nad tundsid Tema palve sõnu oma südames. Püha Vaimu hääl on vaikne ja tasane.
Vanas Testamendis võitleb Eelija Baali prohvetitega. Prohvetid ootasid, et Baali „hääl” tuleb alla kõuemürinana ja süütab nende ohverduse tulega. Kuid häält ega tuld ei tulnud.11
Hiljem Eelija palvetas. „Ja vaata, Jehoova läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Jehoova ees! Aga Jehoovat ei olnud tuules! Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Jehoovat ei olnud maavärisemises!
Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Jehoovat ei olnud tules! Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin!”12
Kas te teate seda häält?
President Monson on õpetanud: „Õppigem elurännakul ära Vaimu keel.”13 Vaim räägib sõnu, mida me tunnetame. Need tunded on õrnad: tõuge tegutseda, teha midagi, öelda midagi, vastata teatud viisil. Kui oleme Jumala kummardamisel pealiskaudsed või enesega rahulolevad, eemaletõmbunud ja maiste tegevuste tõttu tuimad, avastame, et meie tunnetusvõime kahaneb. Nefi ütles Laamanile ja Lemuelile: „Te olete aeg-ajalt kuulnud ta häält ja ta on rääkinud teile vaikse, tasase häälega, aga te olite tundetud, nii et te ei suutnud tema sõnu tunda.”14
Möödunud aasta juunis täitsin ma ühte ülesannet Lõuna-Ameerikas. Meil oli tihe 10päevane ajakava, mille vältel külastada Colombiat, Peruud ja Ecuadori. Tohutu maavärina tõttu olid Ecuadori linnades Portoviejos ja Mantas sajad surma saanud, kümned tuhanded vigastatud ning kodud ja kogukonnad kahju saanud ja hävinud. Tundsin õhutust lisada meie ajakavva neis linnades elavate liikmete külastamise. Kuna teed olid kahjustatud, polnud me kindlad, et me sinna kohale pääseme. Tegelikult oli meile öeldud, et me sinna ei pääse, kuid õhutus jäi – selle tulemusel meid õnnistati ja me saime külastada mõlemat linna.
Sellise lühikese etteteatamise peale ootasin ma kiiruga korraldatud koosolekutele vaid mõnda kohalikku preesterluse juhti. Kuid kumbagi vaiakeskusesse jõudes leidsime me kogudusehooned tagaseinast kuni poodiumini rahvast täis olevat. Mõned liikmed, kes osalesid, olid piirkonna alustalad, teerajajad, kes olid Kiriku külge klammerdunud, innustades teisi nendega koos Jumalat kummardama ja elus Vaimu tundma. Esiridades istusid liikmed, kes olid kaotanud maavärinas armsaid inimesi ja naabreid. Tundsin õhutust jätta kõigile osalejatele ühe oma esimesi apostliõnnistusi. Kuigi ma seisin ruumi eesotsas, tundus, otsekui oleks mu käed olnud nende kõigi pea peal, ja ma tundsin, kuidas Issand oma sõnad välja valas.
Sellega asi ei lõppenud. Tundsin õhutust kõneleda neile, nagu Jeesus Kristus oli kõnelenud, kui Ta külastas inimesi Ameerikas. „Ta võttis .. nende väikesed lapsed ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest.”15 Olime Ecuadoris, olime selles, mis on meie Isa oma, ja nemad olid Tema lapsed.
Neljandaks peame me tegutsema esimese õhutuse peale.
Pidage meeles Nefi sõnu: „Ja Vaim juhtis mind, sest ma ei teadnud ette, mida ma peaksin tegema. Ometi ma läksin edasi.”16
Ja nii peame ka meie. Me peame usaldama esimest õhutust. Mõnikord me hakkame mõistuspärastama. Me mõtleme, kas tunneme ikka vaimset mõjutust või on need vaid meie endi mõtted. Kui hakkame oma tunnete üle mitu korda järele mõtlema – mida me kõik oleme teinud –, lükkame me tagasi Vaimu, kahtleme jumalikus nõuandes. Prohvet Joseph Smith on öelnud: „Kui kuulate esimest õhutust, läheb teil üheksa korda kümnest õigesti.”17
Ja nüüd hoiatus: ärge oodake ilutulestikku, kuna reageerisite Pühale Vaimule. Pidage meeles, te teete vaikse, tasase hääle tööd.
Kui ma teenisin New York Citys misjonijuhatajana, olin ma mõne misjonäriga Bronxi linnaosas restoranis. Restorani sisenes noor pere ja võttis meie lähedal istet. Nad tundusid evangeeliumi jaoks kuldsed. Ma jälgisin, kuidas misjonärid jätkasid minuga suhtlemist, ja märkasin siis, et pere lõpetas einestamise ja lipsas uksest välja. Ütlesin: „Vanemad, siin on tänane õppetund. Te nägite, kuidas üks armas pere tuli restorani. Mida me oleksime pidanud tegema?”
Üks vanematest võttis kärmelt sõna. „Ma mõtlesin, et võiksin tõusta ja nendega rääkima minna. Tundsin tõuget, kuid ei reageerinud.”
„Vanemad,” ütlesin ma, „me peame alati tegutsema esimese õhutuse peale. See tõuge, mida tundsid, oli Püha Vaim!”
Esmaõhutus on puhas taevane inspiratsioon. Kui esmaõhutus midagi kinnitab või tunnistab, peame me märkama, millega on tegemist, ja mitte kunagi laskma sel minema lipsata. See on nii sageli Vaim, mis inspireerib meid ulatama sõbrakätt abivajajale, eriti perele ja sõpradele. „Nõnda .. vaikne, tasane hääl, mis tungib ja sosistab läbi kõikide asjade,”18 juhib meie tähelepanu võimalustele õpetada evangeeliumi, tunnistada taastamisest ja Jeesusest Kristusest, pakkuda tuge ja olla osavõtlik ning päästa üks Jumalale kallitest lastest.
Mõelge sellele, et te olete niinimetatud kiirreageerija. Enamikus kogukondades on kiirreageerijad, kes reageerivad õnnetusjuhtumile, katastroofile või hädaolukorrale – tuletõrjujad, politseinikud, parameedikud – nad saabuvad tulede vilkudes ja lubage mul lisada, et oleme nende eest nii tänulikud. Issanda kombel tegutsemine pole nii silmatorkav, kuid nõuab sama vahetut reageerimist. Issand teab kõikide oma laste vajadusi ja teab, kes on valmis aitama. Kui anname hommikupalves oma valmisolekust Issandale teada, kutsub Ta meid reageerima. Kui reageerime, pöördub Ta ikka ja jälle meie poole ja me leiame end täitmas „Issanda ülesandeid”19, nagu ütleb president Monson. Me oleme vaimsed kiirreageerijad, kes toovad abi kõrgelt.
Kui pöörame meile tulevatele õhutustele tähelepanu, suureneb ilmutuse vaim ning me saame Vaimu jõul üha enam kaemusi ja juhatust. Issand on öelnud: „Usalda seda Vaimu, mis juhib tegema head.”20
Suhtugem tõsiselt Issanda kutsesse: „Olge rõõmsad, sest mina juhin teid edasi.”21 Ta juhib meid Püha Vaimuga. Elagem Vaimu lähedal, tegutsedes kiiresti esimeste õhutuste peale, teades, et need tulevad Jumalalt. Tunnistan, et Pühal Vaimul on vägi meid juhatada, kaitsta ja ühtikka meiega olla, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.