Vastne diakon

Benji seisis peegli ees ja kohendas oma lipsu. Tema valge särk ja tumesinised püksid sobisid täiuslikult. Ta juuksed olid kammitud. Ta oli kahtlemata valmis diakoni ametisse asetamiseks. Kuid miks oli ta siis närvis?

Benji haaras pühakirjad kaasa ning lahkus toast. Ta püüdis mitte mõelda sellele, mis on täna kirikus kõik teistmoodi. Ja siis veel see uus preesterluse kohustus – sakramendi jagamine –, mis teda muretsema pani, kui ta selle peale mõtles. Mis siis, kui ta järgmisel nädalal esimest korda sakramenti jagades midagi untsu keerab? Ta püüdis ka selle peale mitte mõelda.

Sakramendikoosolek kulges tavapäraselt. Kuid pärast seda läks Benji koos perega piiskop Salazari ruumi. See oli kahtlemata midagi uut. Tavaliselt oli sel ajal Algühingu tunni algus.

Benji võttis istet ning tema isa, piiskop ja Noorte Meeste juhataja ning piiskopkonna nõuandjad asetasid oma käed ta pea peale. Isa andis talle Aaroni preesterluse. Õnnistuse ajal kadusid liblikad Benji kõhust. Ta tundis rahu ja rõõmu.

Benji tõusis ning surus kõigiga kätt. Seejärel kallistas ta ema ja oma venda Jayd ning väiksemat õde Mirasoli.

Pärast seda läks ta pühapäevakooli. Kuigi uued tunnid ei olnud samad, mis Algühingus, tundusid need ometi tuttavad. Õpiti palve kohta. Ta oli Algühingus juba palju kordi palvest õppinud. Benji hingas kergendatult. Võib-olla polegi diakon olla nii raske.

„See on vahva,” ütles Jay pärast kirikut Benjile. „Mina õnnistan sakramenti ja sina saad seda jagada.”

Kõik liblikad tulid korraga tagasi. „Tore,” vastas ta vaikselt. Sakramendi jagamist kartis Benji ju kõige rohkem!

Samal õhtul leidis Benji oma isa diivanil lugemas. „Mis siis saab, kui ma kellegi vahele jätan ja nad ei saagi sakramenti?” küsis ta. „Mis siis, kui ma vee ümber ajan?” Ta nägi vaimusilmas selgesti, kuidas veekandik kolinaga põrandale kukub ja kõik topsid laiali lendavad.

Isa pani käe Benji õlale. „Ma mäletan seda, kui ma esimest korda sakramenti jagasin. Ma olin arvatavasti veel rohkem närvis kui sina praegu.”

Benji põrnitses teda üllatunult. „Sina? Sina ei karda ju midagi!”

Isa naeris. „Ma olen ikka päris palju kartnud. Kas tahad teada, mis aitas mul hirmust üle saada?”

Benji mõtles hetke. „Palvetamine?”

Isa naeratas. „Täpselt. Palvetamine. Ja minu isa andis mulle ka õnnistuse. Kas tahad, ma annan sulle ka õnnistuse?”

Benji noogutas varmalt. „Jah! Ma tahaksin seda väga.”

Pere kogunes elutuppa. Isa pani oma käed Benji pea peale. Kui isa kõneles, tundis Benji, kuidas pisarad tulevad silma. „Pea meeles,” ütles isa teda õnnistades, „sa oled saanud preesterluse püha talituse kaudu. Taevane Isa andis meile preesterluse, et saaksime teisi teenida. Kui sa teed seda kogu südamest, siis õnnistatakse sind selles ja kõigis teistes asjades.”

Benji palvetas kogu nädala, et abi saada. Järgmisel pühapäeval kogunes ta teiste diakonitega sakramendisaali eesmisse otsa. Ta kuulas hoolega, kui Jay leiba õnnistas.

Äkitselt tundis ta jälle ärevust. Kas ta saab sellega ikka hakkama? See on nii tähtis! Siis meenusid talle isa õnnistuses antud lubadused. Muremõtted kadusid ning ta tundis Vaimu.

Ta võttis kandiku ning liikus enesekindlana talle määratud ridade vahele. Ta ulatas kandiku hoolikalt esimeses reas olevale naisterahvale.

Naine naeratas talle. Benji naeratas vastu, teades, et teenib Issandat.