Hästi käituda sul tuleb

Pidades silmas tohutut heategude potentsiaali, mis on teil, Kiriku noored, siis millised on minu mured seoses teie tulevikuga? Millist nõu võiksin teile anda? Esiteks avaldatakse igaühele teist survet olla keegi teine – võib-olla kanda isegi maski – ning saada kellekski, kes ei peegelda seda, kes te tegelikult olete ja kes te olla tahate.

Kiriku algusaastatel elasid prohvet Joseph, Emma ja nende 11-kuused kaksikud Joseph ja Julia Ohio osariigis Hiramis Johnsoni-nimelises talus. Mõlemad lapsed põdesid leetreid. Joseph magas koos pisipojaga väljatõmmataval voodil välisukse lähedal.

Öösel tungis kamp mustaks värvitud näoga mehi majja ja vedas prohveti välja, kus nad peksid teda ning tõrvasid üle nii tema kui ka Sidney Rigdoni.

Kõige traagilisem kallaletungi juures oli see, et väike Joseph sai ööõhu käes olles külma ning suri mõni päev hiljem.²

Ka need, kes prohvet Josephi ja tema venna Hyrumi tapsid, värvisid oma näo, et oma isikut varjata.³

Tänapäeval, mil anonüümne olla on kergem kui eales varem, on väga tähtis mitte kanda maski ning olla „truu usule, mille eest märtrid surid”.⁴

Parim kaitse halbade valikute tegemise eest on vältida anonüümsuse maski kandmist. Kui teil kunagi tekib soov seda teha, siis palun teadke, et see on tõsine ohumärk ning üks vastase vahendeid panna teid tegema midagi, mida te teha ei tohiks.

Tänapäeval on tavaline varjata oma identiteeti, kirjutades internetis anonüümselt vihaseid, salvavaid ja kitsarinnalisi sõnumeid. Mõned nimetavad seda materdamiseks.

Apostel Paulus kirjutas:

„Ärge eksige! Kurjad kõned rikkuda võivad kombeid häid!

Kainestuge õieti ja ärge tehke pattu, sest mõned ei tea midagi Jumalast” (1. korintlastele 15:33–34).

Selge on see, et kurjad kõned ei viita ainuüksi halbadele kommetele, vaid kui viimse aja pühad end sel moel väljendavad, võivad nad avaldada halba mõju neile, kes ei tunne Jumalat või kel pole tunnistust Päästjast.

Interneti kasutamine ükskõik mis moel kiusamiseks, maine kahjustamiseks või kellegi halvas valguses näitamiseks on laiduväärne. Me näeme ühiskonnas, et kui inimesed kannavad anonüümsuse maski, teevad nad suurema tõenäosusega midagi eelkirjeldatut, mis halvab avalikku arutelu. Sedasi rikutakse ka põhimõtteid, mida Päästja õpetas.

Päästja selgitas, et Tema pole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid selleks, et maailm päästa. Seejärel selgitas Ta, mida hukkamõistmine tähendab:

„Valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad.

Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks.

Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas” (Johannese 3:19–21; vt ka salme 17–18).

Õigemeelsed ei pea kandma maske, et varjata oma identiteeti.

Sa tegutsed vastavalt oma tõekspidamistele, kasutades aega nende asjade tegemiseks, mis kasvatavad ja arendavad iseloomu ja aitavad saada kristlikumaks. Ma loodan, et mitte keegi teist ei arva, et elu on ainult lust ja lillepidu, vaid see on pigem aeg valmistuda kohtumiseks Jumalaga (vt Alma 34:32).

Üks imeline näide oma osa täitmisest ja arukast ajakasutusest on vanem L. Tom Perry elust, kui ta osales Ameerika Ühendriikide mereväelasena Teise maailmasõja lõpul Jaapani ülesehitamisel. Vanem Perry rääkis sellest, kui lindistati tema erilist tunnistust Päästjast, mida praegu näidatakse külastuskeskuses.

„Ma olin esimeste merejalaväelaste seas, kes pärast Teist maailmasõda rahulepingu sõlmimise järel Jaapanis randusid. Hävitatud Nagasaki linna saabumine oli üks minu elu kurvemaid kogemusi. Suur osa linnast oli täielikult hävitatud. Mõned surnud polnud veel maetud. Okupatsioonivägedena seadsime üles peakorteri ja asusime tööle.

Olukord oli väga nukker, ja mõned meist tahtsid anda endast rohkem. Palusime oma divisjoni kaplanilt luba, et aidata taastada kristlikke kirikuid. Valitsuse sõjaaegsete piirangute tõttu olid need kirikud peaaegu tegevuse lõpetanud. Nende vähesed hooned olid tugevalt kahjustatud. Mõned vabatahtlikud meie seast parandasid ja krohvisid neid kabeleid oma vabal ajal, et neis võiks taas kristlikke teenistusi pidada.

… Me leidsime üles kirikuõpetajad, kes ei saanud sõja-aastatel teenida, ja julgustasime neid oma kõnepulti naasma. Meil olid nende inimestega suurepärased kogemused, kui neil oli taas võimalus vabalt oma kristlikke uskumusi praktiseerida.

Kui me Nagasakist lahkusime, et koju naasta, toimus midagi, mis on mulle alatiseks meelde jäänud. Kui me astusime rongi, mis pidi meid viima laevadele, millega me koju sõitsime, pilkasid meid paljud teised merejalaväelased. Nendega olid tulnud hüvasti jätma nende tüdruksõbrad. Nad naersid ja väitsid, et meil oli kogu Jaapanis olemise lõbu kogemata jäänud. Me olime vaid raisanud oma aega seinte krohvimisele.

Kui nad olid pilkamise haripunktis, ilmus rongijaama lähedal asuva künka tagant nähtavale oma 200 Jaapani kristlast, kelle kirikuid me olime parandanud, lauldes laulu „Onward, Christian Soldiers” (Edasi, kristlastest sõdurid). Nad tulid ja külvasid meid kingitustega üle. Siis rivistusid nad kõik raudtee rööbaste äärde. Kui rong liikuma hakkas, sirutasime oma käed välja ja puudutasime lahkudes nende sõrmi. Me ei suutnud kõnelda. Tunded olid liiga tugevad. Kuid me olime tänulikud, et võisime sõja järel sel väikesel viisil taastada kristluse selle rahva seas.”⁵

Palun mõtisklege selle üle ja mõelge ette, kuidas oma aega kasutada. Nagu vanem Perry näitest järeldada võib, ei räägi ma usu otsaette kirjutamisest ega usu pealiskaudsusest. See võib valmistada piinlikkust nii teile kui ka Kirikule. Ma räägin sellest, et te peaksite saama selliseks, nagu te olema peate.

Minu kolmas nõuanne käib mõne eesmärgi kohta, mida peaksite silmas pidama. Umbes samal ajal ehk Teise maailmasõja lõpupoole, mil vanem Perry mereväelasena Jaapanis viibis, teenis ka juhataja Boyd K. Packer õhujõududes Jaapanis.

2004. aastal läksin ma koos juhataja Packeri ja teistega Jaapanisse. Tal avanes võimalus minna kohtadesse, kus ta varem oli käinud, ning mõnda tolleaegset kogemust ja otsust meenutada. Tema loal räägin mõnest tema mõttest ja tundest.

Juhataja Packer kirjeldas kogemusi, mis said talle osaks Okinawa ranniku lähistel asuvatel saartel. Ta pidas neid oma mägedeks kõnnumaal. Tema isiklik ettevalmistus ning kohtumised teiste liikmetega olid tugevdanud tema usku evangeeliumi õpetustesse. See, mis tal puudus, oli kinnitus – kindel teadmine sellest, mille õigsust ta oli juba tunda saanud.

Juhataja Packeri eluloo kirjutaja selgitab, mis seejärel juhtus: „Rahu ja kinnituse asemel, mida ta otsis, sattus ta silmitsi põrguliku süütute vastu peetava sõjaga. Püüdes leida kohta, kus üksi olla ja mõtiskleda, ronis ta ühel päeval kõrgemasse paika. Seal leidis ta eest maamaja laastatud varemed koos selle juurde kuuluva hüljatud maguskartulipõlluga. Närtsinud taimede keskel nägi ta tapetud ema ja tema kahe lapse surnukehi. See vaatepilt täitis ta sügava kurbusega, kuid samas ka tuletas meelde armastust tema enda pere ja kõigi perekondade vastu.”⁶

Lõpuks läks ta ajutisse punkrisse, kus ta juurdles, mõtiskles ja palvetas. Juhataja Packer kirjeldas seda tagasivaateliselt kui kinnitavat vaimset kogemust. Ta sai inspiratsiooni selle kohta, mida ta peaks oma eluga ette võtma. Tal polnud mõistagi veel aimugi, et ta kutsutakse kõrgesse ja pühasse kutsesse, milles ta praegu teenib. Ta jõudis selgusele, et soovib õpetada Päästja õpetusi. Ta otsustas, et elab õigemeelset elu.

Ta mõistis väga erilisel moel, et tal tuleb leida õigemeelne naine, kellega koos kasvatada üles suur pere. See noor sõdur mõistis, et tema karjäärivalik tooks sisse üsna vähe ning tema ja ta armas kaaslane peaksid selles osas jagama samu arusaamu ning olema mõlemad valmis tulema toime ilma mõne materiaalse hüveta. Õde Donna Packer oli ja on juhataja Packerile täiuslik kaaslane. Neil polnud raha kunagi üle, kuid nad ei tundnud mingilgi viisil puudust. Nad kasvatasid üles 10 last ning see nõudis ohverdamist. Nüüdseks on neil 60 lapselast ja 80 lapselapselast.

Ma räägin sellest tõestisündinud loost, kuna liigagi tihti seame oma eesmärgid vastavalt maailma väärtustele. Liikmetele, kes on saanud päästvad talitused, on kõik muu vajalik üsna lihtne. Olge õigemeelsed. Rajage perekond. Leidke sobiv moodus elatist teenida. Teenige kutses, mille saate. Valmistuge Jumalaga kohtumiseks.

Päästja õpetas, et „külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on” (Luuka 12:15).

Selleks et olla see põlvkond, kes te olema peate, tuleb teil lisaks isiklike omaduste arendamisele ja otsuste tegemisele ka ehitada üles oma riiki ja kogukonda, kus elate. Teie põlvkond peab kaitsma õigemeelsust ja usuvabadust. Judeokristlik pärand, mille oleme pärinud, pole ainuüksi hinnaline, vaid ka elutähtis osa Taevase Isa plaanist. Me peame seda säilitama tulevaste põlvkondade jaoks. Me peame tegema koostööd heade inimestega, muuhulgas teistest uskudest inimestega, eriti aga nendega, kes tunnevad vastutust Jumala ees. Need inimesed mõistavad, miks me räägime täna õhtul teemal „Kes sa ka poleks, hästi käituda sul tuleb”. Judeokristlike väärtuste ja usuvabaduse edukas juurutamine muudab teie põlvkonna parimaks põlvkonnaks – selliseks, nagu see olema peab.

Kesk tänapäeva probleeme tunnevad Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum erilist muret selle üle, kas te osalete oma koduriigi poliitikas sobilikult. Kirik on poliitilistes küsimustes neutraalne ja ei toeta parteide kandidaate. Kuid me ootame oma liikmetelt aktiivsust oma valitud kandidaatide ja parteide toetamisel, et hoida alal head valitsust. Meie õpetus on selge: „Tuleb usinasti otsida ausaid … ja tarku inimesi” (ÕL 98:10).

Me usaldame teid. Kiriku juhid usuvad siiralt, et te suudate ehitada kuningriiki paremini kui ükski varasem põlvkond. Teiega pole ainult meie armastus ja usaldus, vaid ka meie palved ja õnnistused. Me teame, et teie põlvkonna edu on vajalik Kiriku jätkuva rajamise ja kuningriigi kasvu jaoks. Me palvetame, et te täidaksite oma osa hästi, vältides maskikandmist, tegutsedes vastavalt oma tõelisele identiteedile, seades õigeid eesmärke ja ehitades üles oma riiki ja kogukonda, kus elate.