Violeti aitamine

Emma sättis seljakoti rihma ning kõndis oma uude klassiruumi. Oli esimene koolipäev. Tal oli seljas lemmikkleit ja ema oli lõunaeinega kaasa pannud erilise maiuspala – loomakujulised küpsised.

„Tänane päev tuleb vahva,” mõtles Emma endamisi. „Senikaua kui …”

Emma peatus ja põrnitses klassi teise otsa. Seal ta oligi. Violet.

Eelmisel aastal ei lasknud Violet teisi vahetunnis turnimisredelile. Ta oli Emmat narrinud. Ta oli isegi Emma parima sõbra üle löönud!

Violet nägi Emmat ja näitas talle keelt. Emma vaatas teda altkulmu ja haaras oma seljakotist tugevamini kinni. Violet oli terve eelmise aasta ebaviisakalt käitunud ja näis, et ka see aasta tuleb samasugune.

„Head uut kooliaastat, õpilased!” sõnas preili Caldwell klassi eest. „Võtke istet.”

Pingid olid klassiruumis kahekaupa rivvi asetatud. Preili Caldwell ajas sõrmega nimekirjas järge ning osutas viimases reas olevatele pinkidele. „Emma. Sina istud sinna taha.”

Emma võttis ühe tagumise laua taga istet. Ta lootis, et Liselle istub ta kõrvale. Või Jaime. Või …

„Violet.”

Emma tõstis üllatunult pead. Kas ta kuulis ikka õigesti?

Jah. Preili Caldwell osutas tema kõrval olevale pingile. „Sina, Violet, oled Emma pinginaaber,” kostis ta.

Violet lonkis mossitades Emma poole. Emma pea vajus pingile ja ta vahtis tusaselt seina. Sellest pidi tulema üks pikk aasta.

Matemaatika tunnis kirjutas preili Caldwell tahvlile mõned ülesanded, mida õpilased pidid lahendama. „Te võite neid lahendada kas üksi või koos pinginaabriga,” sõnas ta.

Emma süüvis rutuga oma vihikusse, teeseldes, et ta on väga hõivatud. Ülesanded olid üsna lihtsad. Ta püüdis lihtsalt Violetist mitte välja teha. Ta polnud hommikust saati kordagi ta poole vaadanud.

Miski torkas ta õlga. See näis olevat pliiats. Emma ei teinud sellest väljagi.

Järgnes uus torge. Violet torkis teda! Emma jätkas põikpäiselt lahendamist.

Violeti kolmas torge oli nii tugev, et tegi haiget. Emma tundis, et see ajab teda vihale. Pidi ta seda siis terve aasta taluma? Ta kaalus, kas tõsta kätt ja rääkida sellest preili Caldwellile. Või piisaks talle veel ühest pahasest pilgust.

Emma kuulis nuuksatust. Kas keegi nuttis? Järjekordne pliiatsitorge. Ta pööras pead ja nägi Violetti enda poole vaatamas. Ta hoidis pisarsilmil oma pliiatsit, endal vihik kustutamisjälgi täis.

Violet muudkui mudis oma pliiatsit. „Kas sa saad mind aidata?” küsis ta tasa.

Emma vaatas teda üllatunult. Violet tahtis, et ta teda aitaks? Pärast kõiki neid halbu asju, mida ta oli teinud? Emma pöördus tagasi oma ülesande kallale. Violet saagu ise hakkama. Ta ei väärinud Emma abi, isegi kui ta oli

tema pinginaaber.

Emma tõstis aeglaselt pilgu. Ta kuulis, kuidas Violet tema kõrval tasakesi nutab. Pühakirjades õpetati alati, et ligimest peab armastama, kuid Violet oli sootuks teistmoodi!

Emma asus taas oma ülesande kallale. Kuid järsku ta peatus. Võib-olla ei olegi Violet nii väga teistmoodi. Võib-olla mõeldakse pühakirjades ligimese armastamise all, et tuleb armastada kõiki. Isegi neid, kes on pahad. Isegi siis, kui see on raske.

Emma ohkas ja pani aeglaselt pliiatsi käest. Ta pöördus Violeti poole ja andis endast parima, et naeratada. „Saan ma sind aidata?” küsis ta.

Violet noogutas ja pühkis käega pisaraid.

Emma naaldus Violeti vihiku kohale ja hakkas teda esimese ülesandega aitama. Juba ta tundiski sooja tunnet. Ta mõtiskles, kas Violetile ka meeldivad loomakujulised küpsised.