Palved ja katedraalid

Dani vaatas üles, kuid ei suutnud näha kauni katedraali tippu. Siin käisid inimesed, kes kuulusid teise kirikusse. Dani ei mõistnud, miks tema pere seda kirikut reedel külastas, aga isa ütles, et nad lähevad üritusele, mida kutsutakse õhtulauluks.

„Mis see on?” küsis Dani.

„See on koosolek, kus inimesed koos laulavad, loevad pühakirju ja palvetavad,” vastas isa. „Nagu üks suur pere päeva lõpus.”

Danile meeldis, kuidas see kõlas. Nad külastasid koos perega Inglismaad. Eelmisel pühapäeval külastasid nad kogudust linnas nimega York. Algühingus teadsid lapsed kõiki samu pühakirjakohti ja laule nagu Danigi. Ta teadis, et see kogudus, mida nad olid külastanud, oli Jeesuse õige Kiriku osa, just nagu tema kogudus kodus.

Aga see katedraal oli väga erinev sellest, millega ta harjunud oli. Ta märkas väikest lauda, mis oli küünlaid täis. Dani nägi, kuidas üks väike poiss küünla süütas.

„Miks sa küünlaid süütad?” küsis Dani poisilt.

Poiss naeratas. „Ma süütan küünla, kui ma teatud asjade eest palvetan. Niikaua kui leek põleb, loodan ma, et palve jätkuvalt Jumalani kostub.”

Danile tundusid need täitsa tavaliste küünaldena. Ta oli pisut segaduses, kuid soovis viisakas olla. Ta naeratas poisile.

Dani istus koos perega ja peagi algas õhtulaul. Ta nägi sama poissi istumas paar rida eemal. Siis taipas ta, et ei tea ühtegi laulu, mida inimesed laulsid. Kui nad palvetasid, lugesid nad palveid väikesest raamatust. Kõik tundus erinev sellest, millega ta harjunud oli.

Kuid muusika oli kaunis, isegi kui see ei kõlanud tuttavalt. Siis tõusis üks mees ja hakkas pühakirju lugema. Ta kandis rüüd, mitte pintsakut ja lipsu nagu Dani piiskop. Kuid kui ta lugema hakkas, avastas Dani, et tunneb seda lugu. Ta luges, kuidas Jeesus tegi terveks 10 pidalitõbist.

„Isa,” sosistas Dani, „mulle meeldib see lugu.”

Isa naeratas. „Mulle ka.”

Seejärel ütles rüüd kandev mees palve. Ta palus, et Jumal õnnistaks kõiki haigeid ja abivajajaid. Just nagu Dani palvetades tegi. Samuti palus ta erilist õnnistust kiriku juhtidele. Danile meenus, kuidas tema pere palus alati, et Taevane Isa õnnistaks president Thomas S. Monsonit ja tema nõuandjaid.

Dani südamesse tuli soe tunne. Ta teadis, et Taevane Isa ütles talle sellega, et Ta armastab kõiki oma lapsi ja et Ta kuuleb kõiki nende palveid, isegi kui nad käivad erinevas kirikus ega oma evangeeliumi täiust.

Kui nad tõusid, et ära minna, vaatas isa oma telefoni. Ta nägu muutus kurvaks, kui ta oma sõnumeid luges. „Õde Monson suri ära,” ütles ta.

„Oo, ei!” Dani ütles kiire palve oma südames, et president Monsoniga oleks kõik hästi.

„Kas sinuga on kõik korras?” küsis keegi. See oli sama poiss, keda ta oli varem kohanud. Ta oli Dani ohet kuulnud ja paistis murelik.

„Õde Monson suri ära,” selgitas Dani. „Ta oli meie prohveti, president Monsoni naine.”

„Mul on väga kahju,” ütles poiss lahkelt. „Ma süütan temale küünla.”

Dani naeratas ja tänas teda. Ta leidis, et sellest poisist oli väga kena president Monsoni eest palvetada. Ta teadis, et Taevane Isa kuuleb seda palvet, mida tema oma südames ütles, ja ka seda palvet, mida ütles too poiss.