Vaim sosistas mulle
Christina Albrecht Earhart, Washington, Ameerika Ühendriigid
Bradley H. Clarki illustratsioonid
„Hei, poisid! Tulge tagasi!” hüüdis meeletu hääl.
Ma pöörasin ringi ja nägin kahte, umbes viie- ja seitsmeaastast poissi, pisarad mööda põski alla voolamas, läbi poe parkimisplatsi jooksmas. Neile järele hüüdnud poemüüja paistis murelik.
Kui ma tagasi auto poole pöörasin, sosistas Vaim: „Sa saad siin abiks olla.” Sosistus oli vaikne, kuid samas nii selge, et hetk hiljem jooksin ma läbi parkimisplatsi poiste suunas.
Leidsin vanema poisi seismas pruuni väikebussi kõrval. Ma läksin tema juurde ja laskusin tema kõrval põlvili.
„Tere! Minu nimi on Christina. Kas sinuga on kõik korras?”
Minu sõnade peale hakkas ta veel rohkem nutma ja peitis oma näo kätesse. Müüja ja teine poiss jõudsid meie juurde.
„Nad räägivad vist ainult prantsuse keelt,” seletas müüja. „Me leidsime nad eksinult mööda poodi ringi jooksmas.”
Ma kordasin oma sõnu lastele prantsuse keeles. Prantsuse keel oli minu emakeel, kuid ma polnud seda rääkinud sellest ajast, kui inglise keelt kõnelev perekond mind väikese lapsena adopteeris. Tavaliselt ei osanud ma eriti prantsuse keelt. Kuid sel hetkel ei olnud see ei kohmetu ega puine. Sõnad tulid mulle selgelt meelde ja keelele kui ma poisse lohutasin.
Nuuksumiste vahepeal selgitas vanem poiss kiire jutuvadaga, et nad ei leidnud vennaga oma vanemaid poes üles ja jooksid välja neid otsima. Neid kuulates hakkasin ma tasapisi mõistma, kui imeline see oli, et ma mitte ainult ei rääkinud vabalt prantsuse keeles, vaid suutsin vabalt kahte hirmunud last mõista ja lohutada.
„Nad kaotasid oma vanemad ja tahavad neid auto juures oodata,” ütlesin ma poemüüjale. Väike poiss ütles mulle oma vanemate nimed, mis mina omakorda müüjale tõlkisin, et ta võiks neid kutsuda. Mõne minuti pärast märkasid lapsed oma isa poest väljumas ja jooksid tema juurde.
Kui ma järgnesin poistele nende isa juurde, leidsin, et ei oska enam prantsuse keeles isegi head aega ütelda. Püüdsin asjatult öelda midagi, mida poisid võiksid mõista, kuid ei osanud öelda muud kui vaid üksikuid sõnu. Lõpuks läksin inglise keele peale üle, et öelda: „Head aega! Oli meeldiv teiega kohtuda.”
Kui ma poisid nende vanemate juurde jätsin, olin täis tänulikkust. Taevane Isa oli töötanud minu kaudu, et kahte oma väiksemat lohutada. Mind muutis alandlikuks see, et Issand võis oma eesmärkide täidesaatmiseks suurendada minu piiratud võimeid. Olin tänulik, nähes, mis võib juhtuda, kui me ennast vajadusel Issanda kätte anname, isegi kui see juhtub kõige ebatõenäolisemas olukorras.