Viimse aja pühade hääled
Inglid nimega härra ja proua Dunn
Illustratsioon: Wilson Ong
Vaatasin parasjagu televiisorit, kui mu ema helistas ja ütles, et tema vend, minu 92-aastane onu Floyd, ja tema naine, tädi Millie, olid grippi haigestunud ning et neil polnud kodus midagi süüa. Kumbki neist ei olnud piisavalt terve, et poodi minna. Onu Floydi ja tädi Millie’ läheduses ei elanud ka ühtegi sugulast, nii polnud kedagi, kes neid aidata saaks.
Ema mõtles, et äkki saaksin mina aidata. Ma olen oma suguvõsa selles pooles ainus Kiriku liige ning mulle on ka varem sellistes olukordades helistatud. Ainuke mure oli, et mina elasin Ameerika Ühendriikide Utah’ osariigis, kuid mu tädi ja onu elasid Hemetis Californias.
Palusin, et ema annaks mulle mõni minut aega mõelda, mida teha. Mul on üks sõber, kes elas Hemetis. Helistasin talle ja küsisin, kas ta tunneb seal kandis kedagi. Ta rääkis mulle naisest, kellega ta teenis koos Redlandsi templis Californias. Ta nimi oli õde Dunn ja ta teenis seal Abiühingu juhatajana.
Kui õde Dunn telefonile vastas, ütlesin: „Tere, õde Dunn. Te ei tunne mind, aga mu nimi on Nancy Little ja ma elan Utah’s. Ma olen Kiriku liige, aga Hemetis elavad mu tädi ja onu, kes ei ole liikmed. Nad on haigeks jäänud ja neil pole kodus midagi süüa.” Ma ütlesin talle, kus nad elavad, ning tuli välja, et see koht asus tema kodust kaugel; seejärel selgitasin, et tahan lihtsalt infot mõne lähedal asuva restorani kohta, kes võiks neile koju süüa viia.
Õde Dunn oli aga kindel, et tema ja ta abikaasa võivad ise mu tädile ja onule süüa viia. Neil juhtus olema kodust suppi ja leiba ning ta ema oli just teinud küpsiseid. Ma tõrkusin, kuid ta jäi endale kindlaks.
Mõne tunni pärast helistas õde Dunn ja kinnitas, et kõik on hästi. Hiljem helistas ka mu ema ja rääkis, mida onu Floyd nende külaskäigu kohta jutustanud oli. Onu Floyd oli öelnud: „Mu koju tulid inglid nimega härra ja proua Dunn. Nad saabusid sületäie toiduga: puu- ja juurviljade, koduse supi, leiva ja küpsistega. Need olid parimad küpsised, mis ma olen eales söönud.” Dunnid olid mu onu külastanud, kandnud hoolt nende vajaduste eest, vend Dunn oli isegi kandnud õblukese tädi Millie, kes põdes Alzheimeri tõbe, tema voodist köögitoolile, et õde Dunn teda sööta saaks.
Kui onu Floyd mu emale helistas ja talle nende külaskäigust rääkis, olid tal silmis pisarad. Ta teatas, et pole kunagi varem nii lahkeid ja hoolitsevaid inimesi kohanud. Ta ütles emale, et mul on vedanud, et elan Utah’s, kus mind ümbritsevad „kõik need mormoonid”.
Neli päeva pärast seda külaskäiku läks onu Floyd välja postkasti juurde, libastus ja kukkus. Ta lõi pea ära ning suri nelja päeva pärast. Kui sotsiaaltöötaja välja arvata, olid vend ja õde Dunn viimased inimesed, kes mu onu enne tema surma nägid.
Olen tänulik ühe mu kristlikult armastava Abiühingu õe eest, kes elas sadu kilomeetreid eemal, keda ma pole siiani kordagi kohanud, kuid kes aitas mu onu ja tädi.