Tuli ja õppetund kuulekusest

President Thomas S. Monson jutustas kord loo, kuidas ta jõudis arusaamisele, kui tähtis on kuulekus. Kui ta oli 8-aastane, sõitis ta pere nende mägisuvilasse. Tema ja ta sõber soovisid laagrilõkke jaoks platsi heinast puhtaks teha. Nad püüdsid seda teha käsitsi, sikutades ja katkudes nii kõvasti, kui nad suutsid, kuid neile jäi pihku vaid peotäis umbrohtu. President Monson selgitas: „Ja siis tuli minu kaheksa-aastasesse pähe mõte, mis tundus olevat täiuslik. Ütlesin Dannyle: „Me peame selle rohu lihtsalt põlema panema! Me põletame rohu sisse ringi!””

Kuigi ta teadis, et ei tohi tikke kasutada, jooksis ta suvilasse nende järele ning nad süütasid Dannyga rohu sisse väikese lõkke. Poisid eeldasid, et lõke kustub iseenesest, kuid selle asemel kasvas see suureks ja ohtlikuks. Nad jooksid Dannyga abi järele ning peagi ruttasid kohale täiskasvanud, et peatada leek enne, kui see puudeni jõuab.

President Monson jätkas: „Saime Dannyga tol päeval mitu valusat, kuid tähtsat õppetundi. Olulisim neist oli see, kui tähtis on olla kuulekas.” (Vt Kuulekus toob õnnistusi. – 2013. a kevadine üldkonverents.)

Kas ka sul on tulnud president Monsoni sarnaselt õppida kuulekuse tähtsusest valusa kogemuse kaudu? Milliseid eesmärke võiksid seada, et end kuulekuse kaudu tulevikus kaitsta?